ARVUSTUS: Minecraft: Stroy Mode: The Order of the Stone

Ma olen olnud Telltale’i mängude fänn alates nende The Walking Deadi esimesest hooajast alates. Tõsi, tegemist on mängustuudioga, kelle ajalugu ulatub palju kaugemale ning ei olnud TWD ka minu jaoks esimeseks kokkupuuteks kõneall oleva mängustuudioga, ent too teos oli niivõrd fantastiline, et raske oli mitte erutuda, kui nood arendajad oma uusi projekte järjest ja järjest välja kuulutasid.

The Wolf Among Us (mäng, millest me ikka veel planeerime kirjutada) oli suurepärane segu kriminullist ja fantaasiast, Tales from the Borderlands tabas väga hästi seda muhedat õhkkonda, mida Gearbox oma mängudes meile juba pakkunud ning Game of Thrones on (vähemalt minu arvates) suurepärane lisa HBO samanimelisele teleseriaalile. Kõigele sellele tuginedes ootan pingsalt uusi uudiseid selle kohta, milline hakkab välja nägema Telltale’i ja Marveli koostööna valmiv mäng. Aga kui Minecraft: Story Mode välja kuulutati, olin ma eneselegi üllatuslikult suhteliselt ükskõikne.

https://www.youtube.com/watch?v=Sb7D8APneOA

Huvi tekkis siis, kui minu twitterisse tekkisid mitmed kiitvad säutsud teada-tuntud mänguritelt. Kollektiivne hinnang oli üpriski positiivne, seega miks mitte isegi pilk peale visata? Paar tundi hiljem võin kinnitada, jah – Minecraft: Story Mode on hea. Kuid tema miinuseks on fakt, et loo jutustamisel (vähemalt esimeses episoodis) ei ole juletud suuri riske võtta. Paljud hetked tunduvad tuttavlikud ja pisut klišeemaigulised. Peategelaseks on kamp luusereid, kelle õlule langeb ootamatult kohustus päästa kogu maailm. Kui tekib tunne, et seda lugu on juba kuskil mujal nähtud, on see ülima tõenäosusega õige. Õnneks on lool üleüldine positiivne vaib ning häälnäitlejad on suurepärased. Kiirelt tekkisid paralleelid „Lego filmiga“, millel ei ole ainult sarnane narratiivne ülesehitus, vaid ka üleüldine „ehita kõigest kõike“ mentaliteet. Muidugi, Telltale’i mängus on minecraftilikku elementi üsna vähe – suurem osa ühiseid tunnuseid ilmutavad end kuubikutest kokku pandud visuaalses küljes ning tuttavates vaenlastes. Minecraft: Story Mode’is on küll momente, kus mängijal tuleb käsitööna kokku klopsida mõned esemed, ent need momendid on ette määratud ning väga raske on asju valesti teha.

Positiivne on mängu juures see, et Telltale’i viimaste üllitistega võrreldes pakub Minecraft: Stroy Mode mängijale tunduvalt rohkem võimalusi maailmas ringi liikumiseks ja selle avastamiseks, ent ülejäänud sihi-ja-kliki stiilis mängudega samale pulgale on antud teost raske asetada – kogemus on siiski valdavalt lineaarne ning lihtsakoeline. Tõenäoliselt on siinkohal tegu kõige rohkem „kogu perele mõeldud“ mentaliteeti jälgiva teosega Telltale’i viimase aja loomingu hulgas ning see ei ole ilmtingimata halb asi. See tundub olevat hea sissejuhatus neile noortele, kes ei ole veel jõudnud Telltale’i pakutavaga tutvuda ning samal ajal heaks üleminekuks vanematele mänguritele, kes senimaani Minecrafti võlust aru pole saanud.

Seni nähtu ja kogetu põhjal on mul kavas Minecraft: Story Mode lõpuni läbi mängida. Loodetavasti võetakse aga järgmistes episoodides tunduvalt rohkem riske. Äratundmisrõõm on ju tore, aga vahel võiks kodaratesse mõne kaika ka visata, et elu põnevamaks muutuks!