Rainbow Six Siege – mida detsembris oodata võib?

Algselt septembris ilmuma pidanud mitmikmängule orienteeritud Rainbow Six Siege jõuab meieni 1. detsembril. Septembris ja oktoobris viidi läbi serverite koormuse testimiseks mõeldud beeta. Level1 meeskonnas oli ka neid (Silver, Sten, Gerth ja Ragnar), kes haarasid Ubisofti poolt väga lahkelt jagatud beetavõtmetest kinni (kord beetasse registreerides saadeti võtmeid lausa mitu korda uuesti) ja proovisid ühiselt järgi, mis näoga on uus Rainbow Six. Siege’i võtmeosaks on 5vs5 matšid terroristide ja terrorismi vastu võitleva grupi (Rainbow) vahel, kus tuleb kas ala (milleks on tavaliselt maja) puhastada, päästa pantvangid või peatada pommi lõhkamine, umbes nii nagu seda tehakse Counter-Strike’is.

Algselt seisis mänguseeria taga Red Storm Entertainment, aga pärast seda, kui Ubisoft 2000. aastal stuudio enda hõlma alla võttis, sai neist Ubisoft Red Storm ning viimased Rainbow Sixi seeriasse kuuluvaid mänge on loonud hoopis Ubisoft Montreal (Far Cry ja Assassin’s Creedi seeria ning Watch Dogs). Ja nii on ka Rainbow Six Siege’ga. Üksikmängu kampaania on kõrvale heidetud ja Evolve’i, Titanfalli ning Star Wars: Battlefronti tuultes liikudes keskendutakse ainult mitmikmängule.

Mis mulje jätab Rainbow Six?

Ragnar: Mina olin küll see viimane inimene, kes soovis olla uue Rainbow Sixi beeta ootejärjekorras, aga ometi saadeti mulle ülepäeviti võtmeid nagu tahaks Ubisoft mind vägisi enda poole võita. Nüüd pean muidugi oma sõnu sööma, sest kahe päeva jooksul Terrorist Hunt nimelist mängumoodi mängides nautisin seda endalegi ootamatult palju. Kahjuks ei õnnestunud mul kordagi proovida Siege’i põhiosa, sest ma ei saanud lihtsalt mängu sisse. Põhjuseks võis olla meie piirkonnas olevate mängijate vähesus, või siis tõsiasi, et serverid vajavad veel jõudlust juurde.

Gerth: Pean häbiväärselt tunnistama, et ma pole olnud just kõige suurem Rainbow Sixi seeria fänn. Enne beetat polnud eriti tähelepanu pööranud Siege’i valmimisele ega sellega seotud uudistele. Mängu enda kohta on antud hetkel raske midagi positiivset kommenteerida, kuna beetastaadiumi kohta oli seal üllatavalt palju vigu, mis tegid tutvumise ja nautimise ülimalt raskeks – esmapilgul tundus kõik olevat suhteliselt hea, kuid juba peale esimest matši hakkasid ilmsiks tulema vead, mida ei tohiks enam beetas olla. Peamiseks mureks oli matchmaking. Kuna tegemist on 5vs5 mänguga, siis vahel tuli uue matši leidmiseks oodata lausa 20 minutit. Imelik oli selle juures fakt, et minu meeskonnas täitusid kohad kõigest mõne sekundiga peale mängu loomist, aga vastaseid polnud kusagilt leida.

Ragnar: Sama probleem kordus ka minul. Meeskonna nimekiri tuli ilusti kokku, aga vastased ei ilmunudki välja. Sellist olukorda aitaks parandada võibolla Evolve’i stiilis bottide paigutus nii kauaks, kuni päris mängijad liituvad. Samas on see kindlasti hetkel beeta probleem, kuid usun, et mängu ilmumise ajal võib sarnane olukord uuesti tekkida.

Silver: Kuna mina olen omal ajal mänginud nii seeria esimesi osasid (Rainbow Six: Rouge Spear) ning ka viimaseid mänge (Vegas ja Vegas 2), siis võib öelda, et Siege tekitas minus huvi küll. Kuigi kui ma sain teada, et tegu on põhimõteliselt ainult mitmikmängule orienteeritud osaga, mu erutus mõningal määral rauges. Proovitud beeta põhjal sai mu negatiivne meelestatus ka osaliselt kinnitust, kuna kumbagi mängulaadi ma lõpuks kordagi sisse ei saanudki. Aga nagu Ragnar mainis, ilmselt olin ma lihtsalt üks õnnetute hulgast, kes serveri probleemide tõttu mängukogemusest ilma jäi.

Sten: Ma mängisin Xbox One’i peal ja see mängijate tulek/mittetulek oli täiesti suvaline. Üks õhtu ootasin 15 minutit, enne kui loobusin, teisel õhtul polnud mingeid probleeme. Ma ise olen ka näiteks Rainbow Six: Vegase mänge mänginud ning need meeldisid just eelkõige hea üksikmänguosa tõttu. Ma arvan, et siia oleks ka võinud ikkagi midagi tahkemat juurde pookida, kui ainult mingi bottidega treenimine. Mitte, et see praegune mitmikmänguosa halb oleks tundunud, vastupidi. Aga pikema menu jaoks äkki liiga nišilik.

Ragnar: Olen Gerthiga samas paadis. Ma pole olnud kunagi seeria fänn. PS1 peal mängisin küll Rainbow Six: Rouge Speari väga palju, aga pärast seda on olnud pikk ja piinlik(?) vaikus. Samas Siege näitab ka, kuhu on seeria jõudnud. See oli enne pigem hiilimismäng, aga nüüd CS-ilik tulistamine, mis nõuab ka natuke strateegiat. Ja ma ei ütle seda paha pärast. Pigem selline tähelepanek.

Silver: Ka viimased kaks Vegase mängu olid eelnevatest tunduvalt kaasaegsema mängitavusega, seega on paralleelid CS-iga täitsa usutavad. Aga kuna mina ise lõppkokkuvõtes mängu mängida ei saanud, siis ei kujuta ma ette, kuidas see täpselt välja nägi. Nagu ma õpetusvideotest aru sain, on põhimehaanika üles ehitatud seinade purustamisele…

Ragnar: Põhimõtteliselt on kõik seinad, aknad, põrandad ja laed kaetud kindlates kohtades silmnähtavalt nõrgema materjaliga, et mängija saaks kohe aru, kuhu võib panna pommi või mõne muu lõhkamisvahendi. Purustustöö on loodud ka nii, et see oleks osa võitlusest. Näiteks põranda õhku laskmine tekitab tolmu ja katab vaatevälja või ei purune põrand täielikult, aga laudade vahel on võimalik vastase asukoht välja peilida.

Sten: Ma vist ei lasknud ühtegi seina, põrandat ega lage õhku. Ühele uksele virutasin püssikabaga, see läks lõhki küll.

Ragnar: Püssidest rääkides – relvade käsitlemine oli täpselt selline nagu igas teises tulistamismängus, ehk siis väga tuttav. Suurim võlu seisnes vähemalt minu jaoks iga sõduri eripäras, milleks ongi terroristide tuvastamiseks või nende vastu võitlemiseks mõeldud vahendid ja maja lammutamiseks vajalikud seadmed. Nendega eksperimenteerimine oli lõbus ja pakkus muidu tavapäraseks kiskuva matši jooksul palju vaheldust.

Gerth: Relvad olid tõesti nagu igas teises tulistamismängus. Sihi, tulista ja saa pihta, loogiline.

Ragnar: Naljakas oli see, et kõik sõdurid rääkisid inglise keeles vene aktsendiga sõltumata sellest, kas valisin brittide või USA rühma hulgast. Ja neile oli valmis kirjutatud isegi väike biograafia nagu see kedagi huvitaks või annaks midagi mitmikmängu matšidele juurde.

Sten: Ma ausalt ei viitsinud süveneda, ma lihtsalt vaatasin, mis erinevatel üksustel see algusrelv on ja selle põhjal tegin oma valiku. Need relvad, mida ma proovida sain, töötasid hästi ja tundusid nagu relvad ikka..

Ragnar: Mind pani imestama see, et kõige kõrgemate graafiliste sätetega mängimine nõuab 6GB graafikakaardi mälu.

Gerth: Yeah about that. Sorry Rainbow, I do like you a little, but I like me money more.

Ragnar: Ütleks ka, et Siege ei näe välja nagu mäng, mis nõuaks 6GB graafikakaardi mälu. See ei näe välja nagu Star Wars: Battlefront, mis nõuab beetas vähemalt 4GB, aga näeb sootuks parem välja. Siege’i puhul õigustavad seda 6GB-d võibolla detailid, mis tulenevad hävitustööle orienteeritud mängumehaanikast, aga praegu jätab pigem mulje viletsalt optimiseeritud mängust. Asi on ehk selles, et Siege on loodud Assassin’s Creedi avatud maailmu toetava mootoriga, aga Battlefronti taga seisab juba lahingus testitud Frostbite 3.

Gerth: Kui Ubisoft seda korda ei tee, juhtub sama, mis Far Cry 3-ga. Inimesed, kellel oli viitsimist ja oskusi, tegid ise optimiseeritud versiooni, mis tegi mängu tunduvalt vähem ressursse nõudvamaks.

Ragnar: Samas just see hävitustöö näebki kõige parem välja. Lausa lust on mitu seina korraga õhku lasta. Umbes nagu Call of Duty seeriast tuntud hetked, kus tuleb välksündmuse saatel uks avada ja ruum vaenlastest puhastada. Siege’i puhul on see ilmselgelt parem ja nõuab rohkem loomingulist lähenemist.

Beeta ei andnud just täit ülevaadet sellele, et kas Rainbow Six Siege’il on piisavalt liha luudel, et mängu ostu õigustada. Lõpliku vastuse saame juba detsembris. Või siis mitte.