ARVUSTUS: Assassin’s Creed Syndicate

Vaevalt, et Ubisoftis vaadatakse 2014. aastale tagasi rahuloleva nostalgiaga. Möödunud novembril poelettidele paisatud Unity kujunes mitmete tehniliste probleemide tõttu seeria mustaks lambaks. Teatud määral on Unity järellainetus nähtav ka selle aasta 23. oktoobril välja lastud Assassin’s Creed Syndicate’i müüginumbrites, mis on küll muljetavaldavad, kuid mitte võrreldavad seeria varasemate teostega.

Sel aastal tundis Ubisoft seega kindlasti tugevat vajadust lasta välja tehniliselt töötav ning kriitikute ja mängijate poolt hästi vastu võetav mäng. Ubisoft saatis ka Level1 meeskonnale Syndicate’i PlayStation 4 pressipaki ning olen juba kirja pannud pärast paaritunnist mängusessiooni tekkinud esmased mõtted. Nüüdseks, umbes 30 mängutundi hiljem, olen Syndicate’i läbinud ning mu esmamuljete põhjal tekkinud seisukohad on mõneti muutunud.

Assassin’s Creed Syndicate’i tegevus leiab aset 19. sajandi keskel Londonis perioodil, mil linn on mattunud tööstusrevolutsiooni poolt esile kutsutud tormilistesse arengutesse. Esmakordselt Assassin’s Creedi seerias pakub Syndicate mängijale kahte peategelast, kelleks on kaksikud Jacob ja Evie Frye. Tegu on vastanduvate karakteridega. Jacob on rutakas, temperamentne ja tuulepäine ning näeb oma eesmärki tänavajõugu ülesehitamises ja Londoni templirüütlite käest tagasivõitmises. Evie on see-eest metoodiline planeerija, eelistades erinevalt oma venna otsekohesest ja brutaalsest lähenemisest jääda missioonidel märkamatuks. Syndicate’i avatunnid võivad jätta mulje, et kahe peategelase näol on tegu pigem rutakalt loodud karakteritega, kelle olemasolu ainus eesmärk mängija jaoks on õigustada erinevaid mängustiile. Eriti Jacob suudab endast jätta lühinägeliku ja lapsiku mulje, näides oma kaalutletud õe kõrval ebavajaliku ja kohatuna.

Siiski, mängutundide kogunedes see kriitika ennast ei õigusta – Jacobi ja Evie’i erinevused jäävad küll alati rõhutatult selgeks ning selle ümber on üles ehitatud ka üks Syndicate’i keskseid konflikte, kuid Jacob ei muutu kunagi absurdselt koomiliseks ja Evie’st ei saa piinliku täpsusega planeerijat. Nende omavaheline jagelemine on enamasti hästi kirjutatud ning sageli kaval ja nauditav. Kahe peategelase iseloomude erinevused kanduvad edukalt üle ka mängitavusse – Jacobit kehastades tundsin ennast alateadlikult vabamana ning agressiivsemana, Evie kingades üritasin alati jääda varjudesse ja hiilida. Mõlemat tegelast saab ka arendada neile kogemuspunktide eest uusi oskuseid ostes. Siin oleksin soovinud näha suuremat variatsiooni, kuna kummalgi peategelasel on vaid kolm oskust, mis on unikaalsed ainult talle. Ülejaanud oskused on nii Jacobil kui ka Evie’il identsed. Ubisoft on suutnud luua peategelased erinevaks iseloomult, kuid vähem mängupildis ning sellest tulenevalt ei ole Syndicate’is kunagi väga oluline, kumma karakteriga missioone läbida.

Erinevalt mitmetest seeria varasematest mängudest on Syndicate märgatavalt koherentsem ja paremini mõistetavam. Nagu pea kõikide Assassin’s Creedide lood, keskendub ka Syndicate salamõrtsukas ja templirüütlite vahelisele heitlusele. Peamine erinevus narratiivis seisneb selles, et seekord ei räägita meile isiklikku lugu peategelasest, vaid Londoni templirüütlite kontrolli alt vabastamine on algusest peale Syndicate’i loo selgelt määratletud lõppeesmärk. Näiteks Unity keskne lugu seisnes peategelase Arno teekonnas maksta kätte oma isa mõrvarile. Tegu oli ühe mehe looga, kes oli juhtumisi ka salamõrtsukas ning taolist liini on järginud pea kõik seeria mängud Assassin’s Creed II aegadest alates. Syndicate seevastu heidab suuresti kõrvale tegelaste isiklikud probleemid, kättemaksuskeemid ja muu taolise ning räägib loo, kuidas kaks salamõrtsukat Londoni templirüütlite kontrolli alt vabastavad.

Tulemuseks on võrreldes seeria varasemate osadega selgemini järgitav lugu, mis on vaba sageli üleliigsest ja klišeehõngulisest emotsionaalsest pagasist. Juba avatundidel teeb Syndicate mängijale selgeks, et tema ülesandeks saab tappa Crawford Starrick, kohalike templirüütlite liider, ning temani jõudmiseks on enne vaja kõrvaldada Starricki peamised aatekaaslased, kes kontrollivad Londoni infrastruktuuri eri tahke. Sihtmärkide hulka kuulub muuseas näiteks olulisi inimesi meditsiini, rahanduse ja transpordi valdkondades. Tegu on looga, mis ei võta riske ega ürita mängijalt nö vaipa jalge alt tõmmata, kuid taoline selgepiiriline süsteem sobib edukalt mängu, mille keskne mõte seisneb mitmete erinevate sihtmärkide kõrvaldamises.

Õnneks ei jää selgepiirilisus vaid narratiivi pärusmaaks, vaid kandub edasi ka mängitavusse. Syndicate’i massiivne London jaguneb kuueks suuremaks alaks, mis omakorda koosnevad väiksematest rajoonidest. Mängu alguses on nii väiksemate kui ka suuremate alade eest vastutav üks templirüütel (kõigile neile on Ubisoft kirjutanud lühikesed elulood) ning Londoni vabastamine toimub läbi nende kõrvaldamise. Selleks pakub mäng nelja tüüpi tegevusi – Gang Stronghold, Bounty Hunt, Templar Hunt ja Child Liberation. Gang Stronghold eeldab templirüütlite poolt kontrollitud väiksemal alal kõigi vastaste kõrvaldamist. Seeria jaoks uudsed on Bounty Hunt missioonid, kuna hõlmavad mängumehaanikat, mis esineb esmakordselt just Syndicate’is. Vaenlaste tapmine pole nendega suhestumisel enam ainus variant, nüüd saab neid ka pantvangi võtta, mis seisneb vaenlase käe ta seljataha väänamises, et teda siis soovitud suunas talutada. Nii saab näiteks vaenulike jõukude poolt kontrollitud aladel märkamatuks jäädes avalikult ringi liikuda, või templirüütleid politsei kätesse toimetada, milles Bounty Hunti mõte seisnebki. Templar Hunti näol on tegu üsna tavapäraste missioonidega – mängijale antakse üks-kaks sihtmärki, kelle ta peab kõrvaldama.

Child Liberation, mis näeb ette tehastesse hiilimist ning lapstööjõu vabastamist, kujunes üheks minu meeliskõrvaltegevuseks. Nauditav oli märkamatult tehastesse lipsata, seal vaikselt vaenlasi kõrvaldada ja lapsi vabastada, ning siis uuesti kaduda. Missioonidele lisavad vaheldust mitmesugused lisakriteeriumid, mille täitmine toob kaasa rohkem kogemuspunkte ja suurema rahalise auhinna. Näiteks peab vahepeal sihtmärgi kõrvaldama dünamiidiga või tekitama olukorra, kus keegi teine tapab ta sinu eest. Mainitud kõrvaltegevused tunduvad mängu kontekstis loogilised, kuna Jacobi ja Evie’i eesmärk on London templirüütlite kontrolli alt vabastada ning seega ei tundu nende missioonide läbimine tühja tööna. Vabastatud alad lähevad Jacobi ja Evie’i jõugu kontrolli alla ning tävavatel hakkavad liikuma omad mehed ja naised, keda saab endale järgnema ja enda eest võitlema kutsuda.

Need ei ole aga kaugeltki ainsad kõrvaltegevused, mida Syndicate sisaldab. Ühed kõige meeldejäävamad missioonid hõlmavad mitmesuguseid ajaloolisi tegelasi. Nii on võimalik näiteks kaitsta Karl Marxi ründajate eest avaliku miitingu ajal, aidata Charles Darwinil üles leida hinnaline kaotsi läinud fossiil, olla abiks Charles Dickensile kummitusmüsteeriumite lahkamisel ning aidata kuninganna Victorial nurjata templirüütlite plaan õhata parlamendihoone. Tagasi on ka Unitys debüüdi teinud erinevate ajaperioodide külastamine – mäletatavasti sai Arno põgusalt väisata nii keskaegset Pariisi kui ka Teise maailmasõja aegset Prantsusmaad. Midagi sarnast on olemas ka Syndicate’is, kuid palju viimistletumal kujul. Enam ei ole tegu vaid tasandiga, mida peab läbima võimalikult kiiresti, vaid peaaegu omaette mänguga mängus eraldiseisvate pea- ja kõrvalmissioonide ning kaardiga. Lisaks kõigele sellele pakub Syndicate veel lisategevust liikuvate tõldade kaaperdamise ja kaitsmise näol, röövida saab ka ronge ning Thamesil seilavaid laevu.

Oma esmamuljetest kirjutades rääkisin tõldadest pigem havlustavalt, leides, et neil ei ole kohta mängus, mis keskendub nii tugevalt parkuurile ja inimese füüsilisele liikumisele, kuid pean oma sõnu sööma. London on suur ning tema tänavad ja avenüüd laiad, seega on tõllad praktilised vahendid linnas liikumiseks. Mobiilsusele aitab kaasa veel üks Syndicate’is debüüdi tegev uuendus – köiepüstol – millega on võimalik probleemideta ületada laiu tänavaid ning hetkega majade katustele kerkida. Tegu on teretulnud lisandiga, kuna ilma selleta tähendaks liikumine Syndicate’i hiiglaslikus majade ja laiade alleede rägastikus pidevat (ja üsna aeglast) üles-alla ronimist, mis muutuks kiiresti tüütuks. Köiepüstoli kasuks räägib ka asjaolu, et Syndicate ei ole suutnud parandada puudujääke Assassin’s Creedi liikumissüsteemis, mistõttu hüppamine vales suunas ja detailidesse kinni jäämine on kohati jätkuvalt reaalsus.

Koht, kus Syndicate kõige enam särab, on põhiloo mõrvamissioonid. Mäng koosneb üheksast peatükist, millest igaüks hõlmab umbes kolme-nelja missiooni mõlemale peategelasele. Viimane missioon, peatüki kulminatsioon, on alati teatud olulise templirüütli kõrvaldamine. Tasub märkida, et neid missioone peab läbima kindla tegelasega ning mängija Jacobi ja Evie vahel valida ei saa. Oma avatuses ja võimaluste rohkuses kujunesid need ettevõtmised minu jaoks mängu kõige nauditavamaks aspektiks. Ülesehituselt on tegu Unitys alguse saanud missioonitüübiga, mida Ubisoft kutsub black box missiooniks. Erinevalt Unityst on seekord aga mängija käsutuses olevad võimalused palju selgemalt esile toodud.

Iga mõrvamissiooni alguses „lendab“ kaamera läbi tasandi ning tutvustab mängijale erinevaid võimalusi kas oma sihtmärgi tapmiseks või talle lähenemiseks. Neid võimalusi on tavaliselt kolm – Stealth, Infiltration ja Unique Kill – ning ühe meetodi valimine ei lukusta teisi variante. Minu lemmikuks kujunes Unique Kill, mis võimaldas mul oma sihtmärke kõrvaldada erinevatel leidlikel viisidel. Mõrvamissioonid on mitmekülgsed väljakutsed, mis leiavad aset suurtel ja huvitavatel valvuritest kubisevatel kaartidel. Näiteks pidin hiilima haiglasse ja kõrvaldama kirurgi, kes pidas auditooriumis oma kolleegidele loengut, ning tapma kurjategija samal ajal kui ta panka röövis. Nende missioonide pärast olen valmis Syndicate’iga tulevikus uuesti maha istuma ja välja uurima, millised on teised viisid sihtmärkideni jõudmiseks.

Muudatusi on toimunud ka Syndicate‘i võitlussüsteemis, mis on läbinud märgatava uuenduskuuri. Jacobi ja Evie’i animatsioonid on võrratud ning mõõgad, jalutuskepid, noad, nukid, püstolid, käed ja jalad liiguvad muljetavaldava kiiruse ning täpsusega. Seeria varasemates mängudes sai suurest hulgast vaenlastest raskuseta vabaneda pelgalt vasturünnaku nuppu klõpsides, Syndicate’is ei ole vasturünnakud aga enam surmavad. Eelmistes osades nii tüütuks osutunud musketitega varustatud vaenlaste kuulide eest saab nüüd õigesti ajastatud nupuvajutusega ära põigelda, või ise nende poole kuuli lendu saata. Mitte kõik Syndicate’is leiduvad vaenlased pole sama tugevad, vaid vastaste raskustase varieerub regiooniti. Sellest tulenevalt võib madalama tasemega mängija raskemale alale sattudes leida ennast võitlustest, milles on ilma parema varustuseta keeruline peale jääda. Võitlused on nüüd suuremad, brutaalsemad ja natukene raskemad ning sageli ei ründa vaenlased enam ka ükshaaval. Just see viimane asjaolu on olnud seeria fännidele pikalt pidevaks murepunktiks ning tundub, et Ubisoft suhtub sellesse iroonilise huumoriga, kuna vahel hüüavad vaenlased võitluste ajal: „Why do we keep attacking him/her one at the time!?“

Tehniliselt pole Syndicate kaugeltki nii puudulik kui eelmise aasta Unity, kuid päris puhta poisina ta siiski kadalippu ei läbi. Syndicate’i heliriba on üks kõige meeldejäävamaid Assassin’s Creedi seerias. Journey helilise teostusega tuntust kogunud Austin Wintory on teinud suurepärast tööd, tuues mängu nii aeglast melanhooliat kui ka tempokat kiirust. Ubisoft on tõestanud, et suudab luua kauneid ja detailirohkeid maailmu ning 19. sajandi Londoni puhul ei olda samuti loorberitele puhkama jäädud. Syndicate on mäng, mis tabab oma ajastut kaunilt – kauguses näeb musta suitsu välja köhivaid kõrgeid korstnaid, laiasid alleesid ääristab tellistest majade armee, vaesemad linnaosad on puidust hüttide ja poriste tänavate rägastik. Tänavatel ja sildadel sõelub kümneid tõldasid ja ka inimesi, kes saju algades vihmavarjud välja otsivad. Kõik see suudab luua Syndicate’i Londonist kaunilt veenva taustsüsteemi, mida ei piina siinkirjutaja kogemuse kohaselt ka kaadrisageduse märgatavad langused.

Küll aga on tagasi mitmesugused graafilised probleemid, näiteks tegelaste ja esemete äkiline kaardile ilmumine ning liikudes detailide selgesti nähtav mängumaailma laadimine. Kohati on problemaatiline ka vaenlaste AI, mistõttu vahel ei pruugi näiteks teatud tegelased ilmuda sinna, kuhu vaja ning missioone peab uuesti alustama. Vahel võib jääda mulje, et vastaste kuulmine on lausa üleloomulikult terav, kuna mängija salajasi tegemisi kuuldakse mõnikord pea mitmekümne meetri kauguselt. Lisaks sellele on läbivalt olnud Assassin’s Creedi seeria probleemiks asjaolu, et mängumaailma reaalsuse illusiooni on lihtne lõhkuda. Kedagi tappes peab varjatuks jääma vaid vaenlaste ja politsei eest, kuid tänavatel liikuvate kümnete inimeste silme all verepulma korraldamine ei too kaasa mingeid tagajärgi. Sellises olukorras on keerukas jääda uskuma, et London on asustatud reaalsete inimestega ning mängija tegudel on neile mõjuvad tagajärjed.

Kas Assassin’s Creed Syndicate on samm õiges suunas? Minu jaoks küll. Syndicate’i kasuks räägib asjaolu, et mäng pakub selgemini hoomatavamat ja koherentsemat mängukogemust kui mitmed varasemad Assassin’s Creedi seeria teosed. Selgepiiriline ei olnud ainult Jacobi ja Evie’i lugu 19. sajandi Londonis, vaid üle pika aja tunnen, et hakkan mõistma, mis toimub Assassin’s Creedi tänapäeval aset leidvas süžeeliinis. Jacob ja Evie vastanduvad üksteisele piisvalt, et jääda 30-tunnise mänguperioodi jooksul huvitavaks, kuid mängupildis soovinuks näha nende vahel suuremaid erinevusi. Syndicate suudab küll luua kauni maailma, parandada võitlussüsteemi ja tuua kaasa mitmeid nauditavaid missioone, kuid teisalt on jätkuvalt kohal seeria varasematest mängudest tuntud graafilised ja tegelaste liikumisega seotud probleemid. Tõllad ja köiepüstol on kasulikud lisandid, kuid ei tähenda tõenäoliselt seeria jaoks midagi revolutsioonilist. Erinevalt Unityst ei kujune aga Syndicate’i tehnilised probleemid mängu lõhkuvateks vigadeks ning muudatused võitlussüsteemis ja mängu selgesti mõistetavam ülessehitus on uuendused, millest seeria on pikalt puudust tundnud.

∗ ∗ ∗

Syndicate‘i põige 19. sajandi Londonisse on enamjaolt nauditav kogemus, mis suudab tõestada, et on veel vara Assassin’s Creedi seeriat maha kanda.