Call of Juarez: Gunslinger – kui lindprii olla oli uhke ja hää

Kui hakkan Metsikusse Läände paigutatud arvutimängude seeriaid meenutama ja Lucky Luke’i kõrvale jätan, siis suudan mälust välja pigistada vaid kolm sarja, mis on jõudnud vähemalt kolme sissekandeni.

Seiklusmängudest on selleks Fenimore Fillmore’i triloogia. Strateegiaid, kuhu sisse punutud ka märul, esindab Desperadose sari. Kummagi kolmiku eripärad on, et nood on tehniliselt ja mängitavuses ajas muutunud (näiteks 2D on vahetatud 3D vastu) ning neil pole alati nimes ühist nimetajat, mille tõttu teadmatu mängur ei mõista, et käes on vaid killuke suuremast seeriast. Näiteks oli Fenimore Fillmore’i sarja esimene mäng 3 Skulls of the Toltecs ja Desperadose viimane osa Helldorado.

Kolmas (ja ainsana nime hoidnud) sari on Call of Juarez. Kõik osad on küll FPS žanris, kuid ega seegi stabiilsusega hiilga, sest kolmas osa (The Cartel) paigutus tegevusega tänapäeva. Polnud vaja olla raketiteadlane, et mõista idee lollust ning neljas peatükk (Gunslinger) naases Metsikusse Läände. 2013. aasta mais vaid digitaalsetele lettidele hüpanud hoogne ja verine märul ilusates paikades Metsiku Lääne „kuldajal“ on igati väärt tagantjärele ülevaadet. Eriti kuna on natuke üleüldse üllatav, et Ubisoft leidis julgust Call of Juarezi seeriaga jätkata peale läbikukkunud The Carteli katsetust.

2006. aasta Call of Juarez, 2009 ilmunud eellugu Call of Juarez: Bound in Blood ja 2011. aasta Call of Juarez: The Cartel on kõik olnud seotud alaliselt probleemides vaevleva McCalli perekonnaga ning mängija on alati saanud juhtida mitut sangarit. Gunslingeris pole neist enam kumbagi. Pearollis on uus püstolikangelane, pearahakütt Silas Greaves, ning kellegi teise saabastesse vahepeal vahetuda ei tule.

Kampaania on vana mehe kõrtsijutustus dekaadide vältel tehtud noorusea vägitegudest – mäherduste kuulsustega ta ratsutas, milliste bandiitidega duelle pidas ja kes määraste müsteeriumite taga olid. Kas kõik just nii oli, nagu väidetavalt paljude oluliste tähtsündmuste keskel olnud mees ütleb, on vaieldav. Küll aga on jutustamisviis tore, mis meenutab peale loetavat audiokommentaari. Kui Silas taipab, et lugu kisub rappa, parandab vanamees oma mäluviperusi – näiteks öeldes „ootamatult nägin läbipääsu“ moodustub mängijat seni takistanud kaljule lõhe; „hea, et ma seda siiski ei teinud“ viskab mängija ajas tagasi, et võtta teine rada; Isegi vastased võivad muutuda valgetest indiaanlasteks ja vastupidi, kui kuulajad trahtris selgitust pärivad. Mängija tegevusest muutused ei sõltu, need on huumori (või draama) eesmärgil sisse kirjutatud.

Mitmikmängu osa ei ole, kuid 14. missiooniga kampaania kõrval on veel paar üksikosa, mõlemad suurima punktisumma saavutamise peale üles ehitatud. Üks on järjestikku duellide pidamine, teine arkaadilik kiirete tapajadasid sooritades vastaste hordidest läbi murdmine. Duellid on küll omadus, mis Call of Juarezi leivanumber olnud, kuid igale mängurile, näteks nagu mulle, need ei sobi. Olgugi, et arkaadiosa kümme kaarti põhinevad kampaaniakaartidel, on tegu viisiga, mis pikendab mängu eluiga. Kampaania esimese läbimise järel saab tee uuesti ette võtta ka lahtilukustuval raskeimal tasemel, mis annab võimaluse kaartidelt avastada veel leidmata infokillde Metsiku Lääne ajaloost.

Relvi on käputäis. Mõned revolvrid, vintpüss, kaheraudne, kärbikud ja dünamiit. Ka Gatlingu kuulipildujat õnnestub paaril korral käsitleda. Taastuva tervisega Silasel on võime „keskenduda“, ehk veniva ajaga hallil taustal punavaid vastaseid augustada. Mõnikord suudab ta isegi kuulide eest põigelda. Teenitakse ka kogemuspunkte võitlusvõime tugevdamiseks.

Nagu ikka Techlandi mängudes, teeb pilti taas ChromeEngine (seekord versoon 5) ning võiks väita, et tehniliselt sai mootor selle mänguga lõpuks rahuldavalt optimiseeritud. Näidatakse kauneid loodusvaateid ning tegevuskeskkonnad – metsad, kaljud, sood, jõed, laevad, linnad, rantšod, rongid, kummituslinnad, kaevandused, koopad – on vahvad. Lisaks rikastavad elamust pisidetailid, nagu näiteks vedelikulekked tabamuse saanud tünnidest. Ahhetamapanevat kenadust pole, kuid häbeneda pole samuti tarvis veel ka täna, kaks ja pool aastat peale mängu väljatulekut. Äramärkimist tasub ka visuaalse stiili laen teistest mängudest, nagu XIII või Borderlands, kus objekte raamistab must piirjoon. Too koomiksilik efekt pole siiski nii rõhutatud, kui eeskujudes.

Ka vesternlik kiire muusika klapib täpselt ning kõnetööd on samuti vaat et üllatuslikult head, arvestades seda , et väljastaja Ubisofti käsitles mängu teisejärgulisena (mis õnneks kajastus ka soodsas hinnas). Vaid üks Silase seiklusi kommenteeriv sell kõlab temaga sarnaselt, tekitades kohati tiba segadust. Üldiselt kohati ülerõhutatud tekst sobib, sest mäng ei võta end liiga tõsiselt.

The Cartel oli kohutav ja ka Dead Island sai kõvasti kriitikat. Võis arvata, et suur tükk ajas aastal 2011 Techlandil suu lõhki – paralleelselt kahte mängu teha pole lihtne. Nii uskumatu kui see ka pole, suurendas Poola stuudio tollal töökoormust aga veelgi, arendades korraga lausa nelja tapamängu – Dead Island Riptide, Call of Juarez: Gunslinger, Hellraid ja Dying Light. Selles valguses on raske uskuda, kui hästi Gunslinger välja kukkus. Tegu on suurepärase vestern-tulistamisega, mis hakkab Bound in Bloodiga jagama sarja parima osa tiitlit.