Ma vajan abi, sest mul on probleem.

Me oleme rääkinud videomängudest ning nende positiivsest mõjust, ent mitte kõik meie lemmikajaviitega seonduv ei ole lust ja lillepidu. Kuigi vahel imbuvad need mõjutused ka reaalsesse ellu (eelkõige just inimeste omavahelisse suhtlusesse, mida olen isegi tundnud), on minu kõnealune probleem üdini virtuaalne. Ma olen nimelt krooniline koguja.

Päris ausalt. Kui videomängumaailmas on midagi ripakil, siis on ülimalt suur tõenäosus, et ma selle ka üles korjan ja enda ülimalt suurde, ent siiski näiliselt nähtamatusse taskusse pistan. Tõsi, ma ei kogu alati absoluutselt kõike, ent üldjoontes veedan ma liiga palju aega kõikide nurgataguste läbiotsimisele, lootuses leida väärtuslikku (või väärtusetut) kraami. See probleem ilmutas ennast just hiljuti selliste mängudega nagu Fallout 4 ning Rise of the Tomb Raider, ent minu mängurluse ajaloos on näiteid veelgi. Skyrimis olen näiteks oma Whiterunis asuva kodu magamistoa kirstu toppinud kümneid ja kümneid relvi, mida ma tean, et ma kunagi ei kasuta, ent samas puudub mul julgus ja võime neid kas maha müüa või üldse üles korjamata jätta…

Praeguseks hetkeks on mul Fallout 4 seltsis veedetud umbes 60 tundi ja üle selle, mille jooksul olen leidnud ennast korduvalt olukorrast, kus olen enda taskud niivõrd pungile täis toppinud, et nende raskus surub mind vastu maad ning minu tegelane muutub suure koormuse tõttu aeglasemaks kui tigu. Võtkem arvesse, et lasti mahu suurendamiseks olen juba mitmel korral selle nimel kogemuspunkte kulutanud. „Suurem number tähendab, et nüüd on mul rohkem ruumi ja sellist asja enam ei juhtu!“ mõtlen ma, kuid viis minutit hiljem peale järjekordset haarangut kuskil prügihunnikus tuulan ma taaskord oma inventuuris, et nahka pista kõik üleliigsed söögid ning ära juua üle olevad Nuka Colad. Niikuinii ma tegelikult neid ju tihti ei kasuta ja ravin ennast stimpakkidega. Ja siiski ma kogun neid. Sest noh, äkki läheb vaja? Asja ei tee paremaks ka esmakordselt seerias tutvustatud ehitamisvõimalus, sest praktiliselt kõike on võimalik kasutatavaks materjaliks ümber muuta. Ja kui sellest ei piisa, siis alati saab selle rämpsu kauplejatele maha müüa. Mis siis, et mul on praegu taskus 22 000 pudelikorki, need suitsupakid toovad mulle sisse vähemalt 12 lisakorki!

Rise of the Tomb Raideris on asjad pisut teistmoodi, seal ei ole midagi võimalik maha müüa, kuid ehitamismaterjalide aspekt teatud mõttes säilib. Laral on võimalik ettejäävatest vahenditest meisterdada uusi vibunooli, püssikuule, isetehtud granaate, ravimeid ja muud säärast. Selle tarbeks on võimalik tasemetes leida väiksemaid puuistikuid, rauamaaki koopaseintes, ravimtaimepõõsaid, loomi, keda küttides on võimalik saada nahka… Võite kihla vedada, et teel missioonidele jäin vahepeal korduvalt seisma, kuna järjekordse pisikese puu juures tuli veenduda, et mu inventar on juba puitu täis ning nooli on ka rohkem kui piisavalt. Kas see mul ka meeles püsis? Muidugi mitte!

Sarnase situatsiooniga seisin silmitsi, kui mängisin 2013. aasta Bioshock Infinite’i. Tasemetes ringi joostes jäi silmanurkadesse välkuvad karbikesed, mis sisaldasid endas laskemoona. Vähemalt pooltel juhtudes leidsin end olukorrast, kus mu relv oli pungil kuule täis, seega ainus lahendus oli pool salve vastu seina tühjaks tulistada, peaasi, et see karbike sinna vedelema ei jääks!

Need ei ole ainsad näited. Borderlands oma miljonite ja gaziljonite värviliste relvadega. Diablo 3, mis viskas ja viskas mulle pidevalt ette aina paremat ja paremat kraami. Isegi Destiny on mind ühel või teisel korral enda võrku püüdnud ning kogumisjahile suunanud. See on probleem. Ma olen krooniline koguja ning ma vajan abi!