Esimesed tunnid Far Cry Primaliga

Ubisofti verivärske mammutijahtimissimulaator Far Cry Primal saabub täna, kuid mina olen mänguga juba paar päeva tutvust teinud. Huvitava lükkena on stuudio seekord otsustanud Far Cry mängust eemaldada varasemaid seeria osasid defineerinud elemendid – tulirelvad ja plahvatused. Primali sündmustik viib meid ajas tagasi 10 000 aasta kaugusesse kiviaega, mil inimene ei olnud veel kindlustanud endale kohta toiduahela tipus. Pärast paari esimest tundi uue Far Cry Primaliga on mul mängu kohta tekkinud järgmised mõtted:

Püss põõsasse

Üks suuremaid ja huvitavamaid muutusi, mille Primal endaga kaasa toob, on tulirelvade eemaldamine videomänguseeriast, mille varasemad osad on olnud kõik tulistamismängud. See on ju ometi üks esimesi asju, mis Far Cry nime mainides pähe tuleb – relvad. Senini on seeria lahutamatuks osaks olnud kuulid, granaadid, plahvatused, pommid, raketid jms. Primal leiab aga aset kiviajal ning sestap pole neil klassikalistel Far Cry seeria tunnusmärkidel uues mängus kohta. Püssid jäävad seega ukse taha ning kesksele kohale astuvad vibud ja odad, nuiad ja lingud ning muud huvitavad relvad, mida on võimalik valmistada luust, kivist ja puidust.

Tulemuseks on seeria varasemate osadega võrreldes palju intiimsem olustik. Enam ei ole võimalik vaenlase laagrit snaipriga poole kilomeetri kauguselt sõduritest puhtaks pühkida, kartmata, et keegi relva omanikku kunagi näeb. Mängija käsutuses pole granaadiheitjaid ja mortiire, et ohutust kaugusest kurjamite baasile koht kätte näidata. Vibud, odad ja lingud võimaldavad rünnata küll distantsilt, kuid sellegipoolest nõuavad Primali lahingud võitlejatelt märksa suuremat füüsilist lähedust, kui seeria varasemad mängud. Tegu on positiivse ja olustikku sobiva arenguga, mis lisab mängu põnevust ja muudab vaenlaste eest varjatuks jäämise märksa keerukamaks. Avastatud saamise korral omandab võitlus aga veelgi intiimsemad mõõtmed, kuna vibud annavad nüüd teed nuiadele ja odadele, mis muudavad lahingud raskete obaduste brutaalseks ja kaootiliseks vaatemänguks.

Ürgse looduse kutse

Sarnaselt eelnevate seeria mängudega, on ka Primali kaart suur ning pungil küsimärkidest ja missioonidest, mis ajendavad mängijat avastama. Ubisoft on alati suutnud luua veenvaid mängumaailmu ning Primali puhul latti alla lastud ei ole. Virtuaalne kiviaja ürgmets näib samaaegselt kaunis ja suursuguselt iidne, olles täidetud koskede, kaljude, massiivsete puude, väätide ja kaunite vaadetega. Kui rohelusest peaks villand saama, siis pakub Primal ka lumiseid mägialasid, milles jääaja viimased riismed veel vapralt vastu peavad ja kus madalad temperatuurid võivad kujuneda sama saatuslikuks, kui vihased vaenlased või näljased kiskjad. Isegi kui Primali kaart pole eelnevate Far Cry osade maailmadest suurem, tundub see siiski mastaapne, kuna autod ja kopterid puuduvad ning ringi liikumisel saab loota vaid kondimootorile.

Rääkides loomadest, siis neil on Primalis olulisem roll kui seeria varasemates osades. Kiskjad on olnud kohal ka eelnevates Far Cry mängudes, kuid inimvaenlastega võrreldes on nad pigem täitnud kõrvalist rolli. Kiviaja inimene ei olnud veel aga looduse peremees ja seega on hundid, leopardid, jaaguarid, mõõkhambulised tiigrid, karud ja mammutid mängijale kohati isegi suuremaks ohuks kui vastashõimude sõdalased. Metsaelukad ei pea aga jääma alatiseks vaenlase rolli, vaid neid saab ka enda poolele meelitada – mängu peategelane Takkar suudab loomi kontrollida ja omab seega võimet taltsutada pea kõiki Primali džunglis leiduvaid kiskjaid. Vaenlase laagrist läbimurdmine on märksa huvitavam, kui lisaks vibule ja nuiale saad loota ka näiteks lumeleopardile, keda on võimalik pahaaimamatutele vaenlastele varjudest kallale ässitada.

NB! Kõigi Far Cry fännide rõõmuks – jah, surematud mägrad on tagasi ning jah, ka neid on võimalik taltsutada.

Erinev, kuid tuttav

Far Cry 3 ja Far Cry 4 puhul tõid nii mängijad kui ka kriitikud negatiivse küljena sageli välja ebakõla mängude loo ja mängitavuse vahel. Seeria kolmandas osas kehastusid sa varastes kahekümnendates ameerika tudengiks, kes polnud enne mängu algust kordagi relva kasutanud, kuid muutus siiski kiiresti vilunud tapamasinaks. Sama saab öelda ka neljanda Far Cry peategelase kohta, kes reisis oma kodukohta kavatsusega matta maha oma ema tuhk, kuid suutis lõpuks üksinda mutta tampida oma fiktsionaalse koduriigi diktaatori, kasutades sarnaselt  Far Cry 3 kangelasele lademetes relvi, mida ta varem polnud näinudki.

Primalis seda ebakõla aga pole suuresti tänu mängu olustikule. Erinevalt seeria varasemate mängude peategelastest, pole Primali kangelane Takkar omast elemendist välja rebitud hirmunud nooruk, kes peab end rohujuure tasandilt üles töötama, et siis üksinda terveid riike kukutada. Takkar on kiviaja kütt ning loogika dikteerib, et tema ellujäämiseks vajalikud oskused on loomade jahtimine ning enese vaenlaste eest kaitsmine. Primali puhul ei pea me enam pead kratsides imestama, kuidas küll on üks inimene võimeline ümber käima kõikide automaatide, lõhkeainete, snaiprite ja granaadiheitjatega ning suudab samal ajal olla ka vilunud autojuht ja piloot. Takkari arsenali kuuluvad algelised relvad, nuiad ja vibud, mille kasutamine poleks olnud temasugusele inimesele probleem. Ta on kütt ja sõdalane, seega ei ole üllatavad ka tema võitlus- ja jahioskused. Ja viimaks ei ürita ta ka üksinda kukutada terveid riike, vaid soovib kaitsta oma küla kannibalistliku Udami nimelise hõimu ja nende juhi, Ulli eest. Primal pakub usutavamat tegelast talle sobivas maailmas, mis aitab kaasa mängu sisseelamisele ja selle nautimisele.

Siiski, olenemata kiviajast, loomade taltsutamisest, nuiadest ja vibudest ning isegi omaette protoeuroopa keelest, mille Ubisoft keeleteadlastel Primali tarvis luua lasi, on tegu siiski selgelt Far Cry mänguga. Ka Primalis saab mängija oma tegelasele uusi oskuseid osta ja peab koguma ressursse, et paremat varustust  meisterdada. Olenemata tulirelvade puudumisest, on mängu keskne mehhaanika ikkagi eelnevate osadega sarnane – vaenlaste laagrite hävitamise läbi nende kontrolli vähendamine, et siis viimaks alistada nende juht, mängu peamine kurikael. Sarnased eelnevatele osadele on ka Primali missioonitüübid, visuaalne stiil ning laias laastus ka loo ülesehitus. Tegu on mänguga, mis pakub oma ürgse olustikuga fännidele midagi uudset, kuid ei võta ka liialt riske, kartuses vanu austajaid eemale peletada.