The Divisioniga uhkes üksinduses

Sarnaselt nii mõnegi kaasleveldajaga, veetsin ka mina veebruari esimesed päevad Ubisofti uue tulistamismängu The Divisioni beetaga salapärase viiruse ikkes ägava New Yorgi linnadžunglis. Nõu ja (peamiselt) jõuga üritasin vastu seista rüüstajate, bandiitide ja muud sorti kriminaalide jõukudele, kes näevad linna tabanud haigusepuhangu raames võimalust tõlgendada terminit „seadusekuulekus“ mõnevõrra laialivalguvamalt kui tavaliselt. Mu kaasleveldajatest eristas minu New Yorgi komandeeringut aga kaks asja. Esiteks, mina võtsin The Divisioni beeta ette PlayStation 4 konsoolil. Teiseks, erinevalt mitmetest teistest otsustasin mina mängule läheneda nii, kuidas seda tegema ei peaks – üksi.

https://www.youtube.com/watch?v=P8U3RNY5Gpk

Ma olen alati olnud üksikmängude suur austaja. Ekraani ette istudes ja puldi järele haarates otsin eelkõige kaasakiskuvat lugu, mida mitmikmängud paraku pakkuda ei taha ega suuda. Võrgumängud pole seega mind kunagi haaranud ning pagan võtaks, ma ei saa ju oma väärtusi maha müüa lihtsalt selle pärast, et Ubisoft otsustas, et The Divison on mitmikmäng, mida on kõige mõistlikum nautida virtuaalsete sõprade seltsis. Sõbrad!? Ei, aitäh! Milleks mulle nemad, kui ainsad asjad, mida ma supergripiepideema käes vaevlevas New Yorgis kõige enam usaldada saan, on mu ustav automaatrelv ja välkkiire päästikusõrm.

Sestap astusin oma esimesed sammud The Divisioni New Yorgi virulentsetel tänavatel uhkes üksinduses ning võib-olla just seetõttu tundus mängu postapokalüptiline olustik mulle märksa mõjusamana. The Division on graafiliselt kaunis mäng, mis annab edukalt edasi pildi linnast, mis on lühikese aja jooksul kukkunud kõrgelt väga madalale – lumetormi mattunud tänavatel ilmuvad aeglaselt nähtavale purukstulistatud autode hüljatud vrakid, massiivsete pilvelõhkujate aknad on tühjad ja pimedad, siin-seal kiirustab mööda vaikseid tänavaid mõni üksik ellujääja ning vahel kostab kaugusest laskude, plahvatuste ja karjete kauge kaja. Isegi kui kuulujutud The Divisioni graafilisest allakäigust tõele vastavad, on tegu visuaalselt kauni ja detailse mänguga.

Olles mõnda aega vantsinud mööda lumiseid tänavaid, hakkasid kuulid lõpuks ka minu suunas vihisema. Ma vajutasin nuppu ja mu tegelane kleepus küürutades vastu lähimat taksot. Ma vajutasin teist nuppu ja ta hüppas püsti ning sihtis relvatoru vaenlaste poole, kolmandat nuppu vajutades saadeti nende poole teele kuulivalang. Kuigi samal ajal üritas The Division mulle õpetada baasteadmisi tulistamisest, varjumisest, liikumisest jne, siis mul ei olnud mängu poolt pakutavaid juhiseid vaja. Ma ei saanud mööda mõttest, et see kõik näib nii üdini tuttav. Tulistamine, varjumine, granaatide loopimine; salapärase viiruse käes vaevlev linn, mis ootab korrakaitsjaid – ma olen seda kindlasti varem mänginud, rohkem kui korra. The Division on küll suurejooneline, massiivne ja ambitsioonikas, kuid seda kõike suurstuudiote AAA mängudele omasel moel – ei üritata luua midagi originaalset, vaid korratakse juba vanu tuttavaid trikke, lihtsalt suursugusemalt ja rohkemate pikslitega.

Pärast esimest võidukat tulevahetust jõuan oma uude baasi, mis on aga väga nigelas olukorras. Vaja on kõike, alustades medikamentidest ja turvavarustusest, lõpetades arstide ja lahingus karastunud sõduritega. Minu ees avaneb mitu põhiloo missiooni, mis kõik keskenduvad baasi paremale järjele arendamisele. Lisaks sellele saan nüüd ligipääsu ka mitmetele erinevatele kõrvalmissioonidele ning muljetavaldava välimusega kaardimenüüle siirdudes avastan, et kuigi beetas on mängijaile avatud vaid väike osa Manhattani saarest, on tegu siiski üsna suure alaga, kus jagub tegevust enam kui piisavalt. Menüüdes ringi uidates avastan veel võimaluse oma karakterile kogemuspunktide eest uusi oskusi soetada. Oma kaks olemasolevat punkti otsustan panustada kleepuva granaadi ja kuulide eest kaitsva kilbi lunastamisele. Järgmises menüüs saan lähemalt uurida ja modifitseerida oma relvi ja varustuse kõiki detaile. Siin otsustan oma automaati täiustada suurema salve ja summutiga.

Olles põiganud läbi relva- ja varustusemüüa juurest, lahkun baasist ning võtan suuna lähima põhiloo missiooni poole – vaja on päästa arst, kes võib saladuslikust viirusest midagi teada ning kulub ära ka minu uhiuues baasis. Alustades saan valida raskusastme, millest sõltub kogemuspunktide arv ja varustus, mis missiooni täitmisel auhinnaks saadakse. Siin tuleb esimest korda selgelt esile minu mängustiili sobimatus The Divisioni keskse ideega – üksikud hundid kaugele ei jõua. Missiooni jooksul suren mitu korda, kuna vaenlasi on palju ja avarad tasandid pakuvad neile häid võimalusi mulle selja taha hiilimiseks. Kujutan ette, et paari kaaslase seltsis muutuks kõnealune missioon mitmete väiksemate lahingute strateegiliseks vaatemänguks, mina aga üritan iga hinna eest ellu jääda ning üksikuid vaenlaseid kaugusest täpsete laskudega maha noppida.

Mõne aja pärast suudan hätta sattunud tohtri siiski surma suust päästa. Nüüd otsustan seada sammud Dark Zone’i poole. Tegemist on eraldatud alaga The Divisioni kaardil, mis on spetsiifiliselt mõeldud PvP mänguks. Dark Zone’i sisenemine on muljetavaldavalt kiire ja sujuv ning ühtäkki seisan ma silmitsi mängijatega üle kogu maailma. Taaskord kujutan, ette kuidas nelja-viie sõbraga oleks see mängukomponent märksa mitmekülgsem üksinda avastamisest. Huvitav oleks mitmekesi teistele mängijatele varitsusi korraldada, lootes saada käsi külge nende parimatele relvadele, samas pidevalt peljates oma meeskonnakaaslaste reeturlikkust. See inimlik element teebki Dark Zone’i üheks The Divisioni huvitavamaks osiseks – koostöö teiste mängijatega oleks kindlasti kasulik, kuid liigne usaldus pole kunagi soovitatav, kuna su meeskonnakaaslased võivad igal hetkel sinu vastu pöörduda. Hetkel, beetas, jääb Dark Zone’i täielik potentsiaal paraku realiseerimata, kuna mängijale ei pakuta missioone ja ülesandeid, mida läbida. Üksteise jahtimine on küll huvitav, kuid hakkab aja möödudes üsna kiiresti oma võlu minetama.

Väljakuulutamisest alates ei ole The Division minu oodatuimate mängude nimekirjas kõrgele kohale küündinud ning beeta seda tundmust muuta ei suutnud. Asi ei ole selles, et tegu oleks halva mänguga. Mitmikmängu austajad leiavad siit kindlasti nii mõndagi ning The Division ongi eelkõige loodud sõpradega mängimiseks. Lõppude-lõpuks tundus The Division mulle lihtsalt liiga tuttavlikuna. Võib-olla on see märk asjaolust, et tulistamismängude žanr on muutunud üheülbaliseks ja arendajad ei suuda enam uuendusmeelselt mõelda. Teisalt, võib-olla olen lihtsalt mina ise relvadest ja plahvatustest natukene tüdinud.

The Division jõuab PlayStation 4, PC ja Xbox One platvormidele 8. märtsil.