fbpx

Tehes oma igapäevaseid toimetusi Manhattani vahel, sattusin tiheda lumesaju ajal peale ühele vaiksele tänavalõigule. Seda juhtub üldse harva. The Division on täis hävingut ja sellega kaasneb tavaliselt lõppematu lärm – keegi ikka kuskil kannatab, röövib, tulistab, põletab ja lammutab, aga mitte sellel tänaval.  Seal ei rünnanud mind rüüstajad, möödujad ei vajanud abi ning isegi koerad jäid korraks vait. Kosta oli ainult lumehelveste ja minu enda riiete sahisemist ning lume alt paistva asfalti kõla minu sammude järel.
awdawsdc
Äkitselt kostus minu kõrvu ka mahe muusikapala, mis sobis antud olukorda justkui valatult. Keegi lasi kuskilt muusikat. Ma üritasin aru saada, kust pärineb see sulnis naisvokaal. Arvasin, et selles lahtiste ustega autos on raadio tööle jäänud, aga see tundus ebatõenäoline, sest auto paistis surnud mis surnud. Kõrvaloleva majade komplekside poole vaadates olin veendunud, et muusika tuleb kuskilt lahtisest aknast, aga need oli kõik suletud. Keegi võis keerata muusika nii valjuks, et see kõlas ilusti läbi kinniste uste ja akende. Linnas toimuvat arvestades on selline käitumine isegi päris ohtlik või siis annab keegi maailmale teada, et muusika jõu abiga taandub isegi kurjus. Seal ma siis seisin ja üritasin ära tabada, mis looga on tegu, kuid asjatult. Läksin isegi nii kaugele, et panin mobiilile lugude tuvastamise rakenduse peale. Selgus, et tegu võib olla Norah Jonesiga, kuid ma pole endiselt loo ega esitaja suhtes kindel.

Äkki on mõnel meie lugejal rohkem õnne loo ära arvamisega.