ARVUSTUS: Wondershot

Mulle aeg-ajalt saadetakse meiliadressile infot uute mängude ilmumise kohta. Vahel on sekka sattunud ka mõned suuremad mängud, ent peamiselt kirjutatakse nendest pisematest, nö indie-mängudest. Vaid vähesed suudavad mu huviorbiiti jääda, sest, kui nüüd päris aus olla, puudub mul igasugune huvi mängida mõnda järjekordset 2D vaates kosmosetulistamist või pikselgraafikaga retrohõngulist platvormerit. Wondershot jäi mulle silma aga oma lõbusa treileriga, seal oli kõike – kiire ja lihtne mängitavus, seda saatev tempokas muusika ning võtted inimestest, kes ilmselgelt nautisid seda, mida nad ekraanil nägid. Miks mitte ka ise proovida?

Proovisin. Kutsusin selleks spetsiaalselt sõbrad külla, et neljakesi üheskoos ühe Xbox One’i taha istuda ning üks õhtupoolik Wondershoti seltsis mööda saata. Meile pakuti võimalust relvad haarata ning üksteist pisikese areeni peal jahtima asuda. Igas raundis oli meie tegelasel kasutada vaid üks elu, seega lõpp oli kerge ja ka kiire tulema. Relvi, mille vahel valida, oli neli – klassikaline vibu, ragulka, bumerang ning vasar. Kõik käituvad erinevalt, ent siiski ka piisavalt sarnaselt. Tulistamisnuppu vajutades on ülimalt tõenäoline see, et laskemoon (või relv ise) jääb kuskile kinni ning sellele tuleb enne uuesti kasutamist järgi minna. Too käik aga annab vastastele suurepärase võimaluse mängija elimineerimiseks.

Areenid olid pisikesed ning neid oli vähe erinevaid, ent mis muutis nad huvitavaks, oli portaalide kasutus. Muidugi oli üheks võimaluseks ise neist läbi minna, ent nendest läbi tulistamine ning seejärel areeni teises nurgas oleva vastase tabamine oli äärmiselt rahuldustpakkuv elamus. Raundide vahepeale jäi alati pisike laadimisaeg, mida saatis võimalus nupuvajutusega enda tegelase pilt plaksutama panna. Teatud mõttes oli see mängu kõige parem osa. Lisaks omavahelisele mõõduvõtmisele on mängul pakkuda ka klassikalist lainetepõhist mängulaadi, kus tuleb vastaste pidevalt kasvavaid horde elimineerides piisavalt pikalt elus püsida. See, meile endalegi väikeseks üllatuseks, oli tunduvalt pingelisem ja lõbusam.

Mäng pakub midagi ka inimestele, kellele meeldib üksi mängida – on võimalik harjutada ja end ületada erinevate väljakutsete seltsis, end pikemas perspektiivis jääb neist väheks, et ilma sõpru külla kutsumata antud teose ost end õigustaks. Wondershot on täiuslik nendeks õhtuteks, kus diivanil ühe teleka taga istub suurem seltskond sõpru. Ainus mure on see, et antud mäng võib kiirelt korduvaks muutuda ning pikemajalist väärtust tal ei ole. Kena, ent geneeriline visuaalne külg on tuttavlik ning ei oma piisavalt isikupära, muusikaline pool on samuti unustatav.

Wondershot on mäng, mida saab väga lihtsalt kokku võtta ühe sõnaga – adekvaatne. Mina ja mu sõbrad veetsime selle seltsis paar tundi ning ei lugenud seda mahavisatud ajaks. Samas olime tunduvalt õnnelikumad, kui panime antud teose kinni, et taaskord Rocket League’i mängida.