Leho mängis märtsis… 90ndate hiireklikiseikluseid

Minu märtsikuu mängimised möödusid suuremalt osalt 90ndate hiireklikiseikluste seltsis. Kuna mu tähelepanu ootavate arvutimängude nimekiri sisaldab umbes 30 eelmise sajandi seiklust, siis sellisest väärikast seltskonnast kolm maha kriipsutada pole kuigi suur saavutus, ent samm siiski.

The Gene Machine

The Gene Machine on üllatavalt lõbus seiklus brittidelt brittidest, kus kuninganna Victoria ajastu salaagent ja tema teener üritavad nurjata kurja teadlase maailmavallutuskatset. Kõrk džentelmen ja tema ümar meesteenija kolavad läbi 1880. aasta Londoni Rappija Jacki tänavatest Buckinghami paleeni, satuvad troopilisele saarele ja jääpangale, reisivad nii purje-, auru- kui allveelaevaga, aga ka kaariku ja raketiga, sest vaja on käia nii kuul kui leida Atlantis. Võibolla et kõige nauditavam osa The Gene Machine juures on vihjete rohkus kultuurinähtustele ja ajaloosündmustele. Enim on ainet andnud muidugi H. G. Wellsi „Doctor Moreau saar“ ja mitmed (minu noorustki enne mänge kirgastanud) Jules Verne’i teosed, nagu „20 000 ljööd vee all“, „80 päevaga ümber maailma“ ja „Maalt kuule“.

20. aasta vanuse mängu kohta on ka pilt täitsa kena ning selles, et huumor töötab, on oma roll loomulikult kvaliteetsel kõnel ja dialoogil. Kuid on ka veidi häirivaid aspekte – näiteks subtiitrite ajaliselt mitteklappiv esitus kõnega, kõne kiirendamise puudumine jms oma aja kiiksud. Ka taustamuusika, kuigi sobiv, saanuks tehniliste piiranguteta veel parem. Mäng osutus arendaja Divide By Zero luigelauluks. Tõenäoliselt tundmatu kirjastaja Vic Tokai tõttu, mis väidetavalt ei liigutanud lille kuigi palju, et mängule tuntust koguda ning ka ilmumise järel polevat see piisavalt laialt saadaval olnud. Igatahes on The Gene Machine nii hea, et otsustasin pikka ootel olevate mängude nimekirja lisada ka ühe teise ammu kaalukausil olnud Divide By Zero seikluse.

Teenagent

The Vanishing of Ethan Carter raputas 2014. aastal maad üllatavalt palju. Üks selle mängu alustaladest Adrian Chmielarz oli tugipostiks ka Poola esimesele tuntumale, 1995. aasta mängule Teenagent. Väidetavalt oli see esimene Poola mäng, mis väljastati aasta hiljem ka CD-na. 1996ndal oli see suur asi. Mängu arendas Metropolis, mille tosina mängu seas kuulsaim on ehk Gorky triloogia. 2008 läks stuudio CD Projekti hõlma alla.

Teenagent on absurdikomöödia. Näiteks palkab mängu alguses salateenistus RGB – nii salajane, et isegi ülemus ei tea, mille eest tähed seisavad – omale uue agendi, lastes ennustajal silmad kinni näpuga osutada telefoniraamatul suvalisele nimele. Väljavalituks osutub puberteedieas Mark. Tema missiooniks on lahendada müstilised pangaröövid, kus hunnikute viisi kulda silmade all haihtub.

Mäng ei ole kuigi pikk ja Mark lahendab müsteeriumi õige varsti, kuid selleks peab mängija end läbi raiuma hulga rasketest peamurdjatest. Ma ei mäleta enam ammu nii ebaloogiliste mõistatustega hiireklikiseiklust, kus niivõrd tihti internetist abi ammutama pidin. Huumor on Teenagentis hea, kuid tehniliselt saanuks palju paremini. Pilt on tõsiselt arhailine, häälkõne pole (selle sai ainult Poola versioon) ning lihtsa taustamuusika kordumine tüütab. Siiski oli mul Teenagenti seltis lõbus.

The Adventures Of Willy Beamish

Selle 1991. aasta seiklusega veetsin vaid pool tunnikest, kuni otsustasin, et see pole mulle. Küll aga üllatas mind veerandsajandilise(!) mängu fundamentaalne sarnasus täna poppide valikupõhiste seiklusmängudega.

Shardlight

Oli plaan vähemalt üks päevi näinud hiireklikikas veel läbi teha, kuid vanade mängude töölesaamine uuematel operatsioonisüsteemidel on tihti keerukas ja kolme mängu probleemidele pidin alla vanduma. See aga jättis võimaluse veeta kvaliteettunnid Wadjet Eye Gamesi värske seiklusega. Arendajat/levitajat Ameerikamaalt on kõvasti kiidetud oma ulmeliste ja pikseldatud seikluste eest ja Shardlight asetub kenasti nende ritta.

Mulle meeldib selle karmi tulevikunägemusega mängu juures peaaegu kõik – inimlikud tegelased, tublid näitlejad, sünge õhkkond, kõle keskkond, mõnusad naljad, meeleolukas muusika, stoori, mõistatused ja eriti muidugi  pikselgraafika, mis on atraktiivselt neoonroheline. Sel aastal pole veel kuigi palju mängida saanud, kuid praeguse seisuga mahub Shardlight mu esikolmikusse kenasti.