Leho mängis aprillis… Tšehhi hiireklikiseikluseid

Kuigi mulle tundub, et Tšehhi mängutööstus on viimastel aastatel oma tuure maha keeranud, siis eelmisel kümnendil ei suutnud ma sealset produktiivsust ära imestada. Meinstriim-mängurid võibolla ei teadnud rohkemat kui Mafia ja ehk isegi Vietcong seeria, kuid paadunumad ja/või tähelepanelikumad mängurid nägid, kuidas tegelikult tilkus sealt pidevalt nii märuleid, FPS-e, rollikaid ja isegi erinevaid simulaatoreid. Arvestades, kuidas suurem osa maailmast oli unustanud hiireklikiseiklused, ilmus ka neid üllatavalt mitu. Enne seda sessiooni, kus uurin eelmise kümnendi Tšehhi hiireklikikaid, on minu silme eest varem läbi jooksnud vist viie sealse seikluse lõputiitrid. Kindlasti oleks see number suurem, kui paljud mängud poleks jäänud ainult tšehhikeelseks ja koduturule. Samas – võibolla pole me paljust ilma jäänud, sest järgnev tülpimust tekitanud kolmik oleks võinud tagasi vaadates jäädagi suletud ringi.

Tale of a Hero

On üksikuid mänge, mis pole ametlikult inglisekeelsetele turgudele misiganes põhjusel jõudnud, kuigi tõlked juba tehtud ja valmisolek olnud. Üks selline on ka 2008. aasta Tale of a Hero. Selle inglisekeelsed kõned olid juhuslikult, kogemata, eksiteel või sobivama puudumisel kaasas Prantsuse ja Itaalia versioonidel, ning kõik mängu kirjad inglisekeelseteks muutev uuendus anti ametlikult välja hiljem.

Tale of a Hero on kergemeelne seiklus tüüpilises keskaegses võlumaailmas, kus külakangelane/kalur Olaf tiritakse vanade nõid-tuttavate tõttu maagiat täis seiklusesse karistamaks väidetavalt õelaid titaane. Lugu on aga igav. Pilt ei köida – koopad, soo, veealused- ja jäämaailmad võiksid olla atraktiivsemad. Muusikat on vähe. Kõne on loetud pigem nigelapoolselt ning see ei pane ühestki tegelasest hoolima. Käsikiri pole ka teab mis kunstiteos ning pealegi on see täis rohmakaid tõlkeid. Liikumine on aeglane. Hulk mõistatusi on ebaloogilised ja mitmed huvipunktid raskelt leitavad. Ainuke meeldejääv kild mängust on nali slider-puzzle kapsaaeda, mis üldiselt mängurite poolt jälestatud.

Alter Ego

Nii Tale of a Hero kui ka Alter Ego on Future Gamesi pärandid. Minu tagasihoidlikul hinnagul oli Future Games omal ajal Tšehhi tublim seikluste tegija (täna võib selleks lugeda Amanita Designi). Nende esimene kuulsus tuli kiidetud õudusseiklusega The Black Mirror, mis teiste arendajate käes paisus ka triloogiaks. Kuigi nende hilisemad mängud polnud alati klassikud, rääkis stuudio produktiivsus seikluste mõõnaajal häälekalt nende armastusest ja püüdlusest žanri elus hoida.

Minu seni ainus kokkupuude Future Gamesi loominguga oli paljude aastate tagant Nibiru: Age of Secretsiga – hiireklikiseiklus, mis kindlasti ei ole klassika, kuid omab minu seiklustepagasis olulist kohta. Põhjuseks graafika. Minu silmis olid sealsed eelrendertatud 2D taustad oma aja kohta ilusad ja Nibirust sai üks mu seiklejakarjäärile hooandjatest. Nagu enamus Future Gamesi mänge, töötavad mõlemad siinsed stuudio enda arendatud AGDS (Advanced Graphic Development System) peal. Ka Alter Egos on 1894. aasta Plymouthist kenasid paiku ja kaadreid.

Aga sellega minu Alter Ego meeldimised piirduvad. Ei tasu valesti aru saada – Alter Ego ei halb mäng. Algusest lõpuni sünge ja laipu täis aeglane detektiivikas lihtsalt ei ole minu maitse. Ei aita ka fakt, et mõlemad korda mööda juhitavad peategelased on ülbed ja ebasümpaatsed.

Taas tuleb nentida, et see on mäng, mis osutus naelaks firma kirstul, sest 2010 ilmunud Alter Ego ei müünud piisavalt edukalt, et päästa stuudiot rahahädadest.

AlternativA

Teine 2010. aasta Tšehhi seiklus, mis sisaldab tüve „alter“ – AlternativA. Sündinud Centauri Productioni ja First Reality koostööst… ja minu hinnangul üks suur pettumus. Valdasid samad emotsioonid, mis itaallaste tehtud Belief & Betrayal puhul – tuleb mäng stuudiost, kus seiklustega pikad kogemused, kuid ometi on kõik kehvasti. Ei olnud Belief & Betrayali kirikuvandenõu lugu originaalne, ei ole ka AlternativA düstoopilises tulevikus toimuv narratiiv omanäoline. Rivaalitsevad megakorporatsioonid võitlevad puruvaese alamklassi allutamise pärast, tavaline mees tänavalt satub keerisesse, kus oma osa ka vastupanuliikumisel ja üritab maailma parandada. Päris korda nad ühiskonda ei saa, sest kavandatud teise ossa jäeti ka tegevust, kuid järge siiski ei tule. Mäng jätab kiirustades väljapaisatu, pooliku ja ebaühtlase mulje. Liiga palju on samades kohtades tiirutamist. Mängu esimeses pooles sunnitakse mõistatuste tõttu korduvalt tuttavaid Praha tubasi väisama, teise poole Brasiilias on peamurdmist aga vähe ja lihtsalt tuleb kaadritest läbi lonkida ja jutustamas käia. Seejuures mäng venitab end, jättes liikumisse viivitusi – oota ja vaata, kuidas trepil astutakse, rongi passitakse… vähemalt on mängu Brasiilia peatükis asja veidigi parandav kiirliikumise kaart. 

Pilt ja kohad on fantaasiavaesed, animatsioonid külmaksjätvad, dialoog halb ja häälnäitlemine kehv, loos on auke ning maailm on võõrastavalt inimtühi. Lisaks on võimalik vales kohas valet sõna öeldes surma saada, mis minu meelest seiklustele täiesti sobimatu. Ma ei sukeldunud AlternativA maailma kuigi suure ootusega, kuid mäng on eeldatust isegi nigelam. Vähemalt on teoses üks meeldejääv viide vanale seiklusklassikule – nagu oli ka Belief & Betrayalis.

Lisaring: Fable

Kui kalendris järge ajada, siis langeb AlternativA lõpetamine tegelikult veel märtsikuusse, sest tehnilistel põhjustel vahetasin kuuplaanides mänge. Hilinemisega sain tööle hiireklikika Fable, mis pole teps mitte Peter Molyneux’ 2004. aasta rollikas.

Kuigi Fable pärineb Ühendkuningriigist ja aastast 1996, sobib ta joonealusena siia üllatavalt hästi. Kummalisel kombel on sel mitmeid ühiseid omadusi eelpool loetutega.

Ka see on mäng, kus seigeldakse tüüpilises keskaegses maagiat täis fantaasiamaailmas. Ka siin tuleb külmunud maal jää-gigandiga mõõtu võtta, kolossaalsete ehitistega veealuses maailmas kolada ja krabisid sööta. Ka see mäng osutus arendaja kirstunaelaks – Fable jäi Simbiosis Interactive’i esimeseks ja viimaseks mänguks. Ka siin on võimalik surma saada ja päris tihti. Kuna mulle meeldib rohkem (nimetage mind kasvõi ärahellitatuks) LucasArtsi populariseeritud lähenemine, et seiklusmängudes ei tohiks hinge heita, häirib see mind Fable juures meeletult. Ka siin on kangelane ebameeldiv tüüp. Ka selles mängus on mõistatused ebaloogilised ning erinevate lahenduste testimine on aeganõudev kehva kasutajaliidese tõttu. Ning viimaks – lõpp. Mängu esimese versiooni lõpp oli süngem, kuigi mitte nii kole kui Alter Egos. Uuendatud versioonile, mis tehti DOS-i asemel Windowsile ja läks levitamisele USA-s, tehti rõõmsameelsem epiloog. Tutvununa YouTube’i vahendusel ka originaalse lõpuga leian, et tegelikult pole kumbki nägemus rahuldustpakkuv.

Üldiselt Fable, sarnaselt teistele siinsetele, mulle ei meeldi – kui välja arvata tema 20. aasta vanuse kohta ilus pilt!