Mida sa järgmiseks teha plaanid? – Joosta!

Mirror’s Edge ilmus 2008. aasta lõpul. Huvitavast visuaalsest stiilist, mängumehhaanikast ja tuntud arendajast hoolimata ei saatnud mängu suurt edu. Selle asemel sai Mirror’s Edge omale väga kiirelt külge nii-öelda kultusmängu staatuse, mida järgisid ka need, kes mängu ise mänginud ei olnud. Sealhulgas ka mina.

Mirror’s Edge järge õrritati aastaid ning kui lõpuks EA selle ka välja kuulutas, lükkusid ootused veelgi kõrgemale. Avatud maailm, parkuurimine ja asjaolu, et tulemas on ülisuur mäng, kus ei pea relva kätte võtma, andsid selleks igati põhjust. Varsti, täpsemalt 7. juunil, mil ilmub Mirror’s Edge Catalyst, saame kinnitust, kas need ootused on ka õigustatud. Esimese Mirror’s Edge’i tulekust on aga mängumaailm muutunud ning läbi virtuaalse silmapaari parkuurimine ei ole enam pelgalt Faithi pärusmaa.

Minu esimeseks kokkupuuteks sellise esimese isiku vaates parkuurimisega oli hoopis zombimängus Dying Light, mis väidete kohaselt ammutas väga palju inspiratsiooni just eelmainitud mängust. Seega, kui sain mõni aeg tagasi juurdepääsu Mirror’s Edge Catalyst suletud beetale, tundus mulle kõik tuttav, liigagi tuttav. Need hüpped, need jooksmised, ma olin seda kõike juba varem näinud. Loomulikult nüüd zombisid tappes. Nii hakkasin suhtuma Mirror’s Edge’i mängumaailmasse pessimistlikumalt, kuna mulle tundus see kui uue disaini ja peategelase vahetuse läbinud Dying Light. Tegelikkus oli muidugi hoopis vastupidine.

Probleem polnud selles, et mulle Catalysti beeta ei oleks meeldinud. Väga meeldis! Kuid kuna ma ei olnud mänginud esimest Mirror’s Edge’i, ei tekkinud mul seda vau-effekti, mida antud mängumaailm oleks väärinud. Catalystis oli jooksmine loomulik, hüppamine tuli mängulise kergusega ning isegi asjaolu, et näiteks maandudes kukerpallitamine tuli nii-öelda mängusisese valuuta eest lahti osta, ei seganud. Kes siis ikka kohe julgeb pilvelõhkujate otsas karates tireleid viskama hakata, selle jaoks on vaja veidi eelnevat kogemust.

Täna ilmus Mirror’s Edge Catalystile värske treiler, mis teiste uute videomängude reklaamklippidega võrreldes võib tunduda igav. Olles beetat mänginud ning sellest vaimustunud, saan ma öelda, et Mirror’s Edge Catalyst ei olegi võrreldav teiste suurte esimese isiku vaates mängudega. Selles on see salapärane miski, mida mõistavad need, kes on mänginud esimest osa ja arvavad, et mõistavad need, kes on mänginud Dying Lighti.

Nii ma siis leian end ootamas 7. juunit, mil ilmub Mirror’s Edge Catalyst, sest ma tean, mida ma järgmiseks teha plaanin – Joosta!