ESMAMULJE: Destiny: Rise of Iron

Minu ja Destiny suhe on olnud keeruline – kord koos, kord lahus. Facebookis kasutaksime enda sümbioosi kirjeldamiseks kindlasti fraasi „It’s complicated“. Alguses ootasin teda pikalt, ent kui ta kohale jõudis avastasin, et ta oli mulle enda kohta valetanud. Ajapikku õppisin teda armastama, kuniks esimese suure tülini. Ent taaskord, peale mõningast ootamist, omandas ta uusi huvitavaid tahke ning suhtlesime jälle endisest tihedamini.

Praegu oleme pannud enda suhte pausile, kuid ma kuulsin, et ta üritab ennast veelkord parandada. Me saime gamescomil kokku. Mulle meeldis see, mida nägin ning tahaksin tulevikus temaga koos pikemalt aega veeta. Jälle.

Gamescomil avanes mul võimalus järgi proovida Destiny uue, peagi ilmuva lisapaki Rise of Iron kahte värsket mitmikmängukaarti (üks neist oli eksklusiivne PlayStation 4 konsoolile) koos uue mängulaadiga ning ka uhiuut Strike’i (mis, kes veel ei teadnud, on kolme inimese koostöölaad). Viimane neist tundus eriti pingeline ning kui põhipaha sai lõpuks alistatud, lõin võhivõõrale lauakaaslasele plaksu. See võit oli niivõrd magus.

Mängitavuses midagi muutunud ei ole, relvad tunduvad jätkuvalt mõnusad ning omavad piisavalt „kaalu“. Ka visuaalne külg pole oma lippu kuhugi kaotanud, vaid hoiab seda kõrgel, olles üks praeguse generatsiooni ilusamatest mängudest. Üksikmänguosa meile ei näidatud, mis võib muidugi tähendada (kuid ei pruugi), et seda on taaskord vaid mõne missiooni jagu.

Ma tean, et kui ma koos oma sõpradega välja minnes Destiny kaasa kutsuks, oleks meil väga lõbus. Aga kui kauaks seda õnne jätkuks?