fbpx

Ma tean, et ma gamescomi teist päeva kokkuvõtvas videos viskasin pisut nalja selle üle, et ma lähen Activisioni alal uut Skylandersi mängu proovima… aga kurat, mulle meeldis! Taevaelanike konseptsioon on alati huvitav olnud – asetades kiibiga varustatud mänguasja mänguga kaasatulevale portaalile, tekib selle virtuaalne vaste ekraanile. Uusi tegelasi on võimalik enda mängu jaoks poest juurde osta, mis tähendab, et tasulisi lisapakke saab soetada füüsilisel kujul, mitte vaid bittide ja gigabaitidena kõvakettale.

Senimaani on seeria erinevate teoste mängitavus püsinud lihtsakoelisena, sest eelkõige on tegu lastele suunatud videomänguga. See aga ei tähenda, et seda ei saaks nautida igas vanuses täiskasvanud. Sellepärast ei ole mul häbi tunnistada, et oman peagi kuueosalise seeria ühte episoodi, Skylanders: Giants. Alates teisest osast (eelnimetatud Giants) on iga mäng tutvustanud uut tõmbenumbrit – olgu selleks siis raskekaalus olevad skylanderid, kehajuppide vahetus erinevate tegelaste vahel või võidusõitmine (jah, iga idee pole võitja). Sel korral hakkab inimesi enda juurde meelitama võimalus luua täiesti originaalne skylander oma äranägemise järgi. Kasutasin võimalust ning peale mitmeid (demoversioonis limiteeritud) vahendeid omavahel kombineerides oli minu tulemus taoline:

Steni skylander

Peale oma tegelase loomist ning mõnesekundilist proovimist temaga ka mängumaailmas asju ja vastaseid lõhkuda, läksid meie teed siiski lahku. Ärge saage valesti aru, ma leian, et tegu on huvitava ja lõbusa ideega, ent minu fookus oli mujal. Mäletate, kui Sony E3 ajal oma pressikonverentsil muuseas Crash Bandicooti uusversioonid välja kuulutas ning seejärel kordades rohkem keskendus asjaolule, mille kohaselt jõuab eelnimetatud kangelane uude Skylanders: Imaginators mängu? Selleks oli põhjust – Crash Bandicoot ning eraldi temale pühendatud mängumaailm on ülimalt lõbusad!

Lisaks meile tuttavale nõdrameelsele oranžile [sisesta ametlik tõlge sõnale „bandicoot“ siia] leiab mängust ka tema vihavaenlase Dr. Neo Cortexi ning vanast osast tuttava Thumpin’ Wumpa taseme, mis näeb välja vägagi äge ning (just Crashi endaga mängides) on ka meeletult lustlik. Boonuspunkte veel selle eest, et mõlema tegelase kujukesed näevad välja kvaliteetsed, seega ei saaks pahaks panna, kui klassiku austajad need vaid kaminasimsile asetamise eesmärgil soetavad. Iroonilisel kombel võis ühel hetkel Crashi taset mängides vahevideotes näha draakon Spyrot ehk teist legendaarset esimese PlayStationi aegset tegelast, kes Skylandersi mänguseeriale üldse aluse pani, ent seejärel kiirelt teiste mänguasjade kõrval unustusehõlma vajus.

Ma nautisin Skylanders: Imaginatorsi mängimist rohkem, kui ma arvasin ning suur süü sellest lasub Crash Bandicooti õlgadele. Samas on mul selle üle vaid hea meel.