fbpx

Beat ‘em up on üks neist vähestest žanritest, millel konkreetne emakeelne vaste puudub. Mu hea sõber Jan Pillav üritab selle kategooria esindajaid (nagu Streets of Rage, Double Dragon ja nii edasi) hellitavalt kaklusmängudeks ja Mortal Kombateid ja muid teoseid võitlusmängudeks kutsuda, ent see pole päris see. Ometigi on Mother Russia Bleeds otsast-otsani kaklemist täis.

Mängu lugu leiab aset alternatiivses Nõukogude Liidus, kus lokkav narkokuritegevus laastab maad. Üpriski suur osa (kui mitte lausa pool) riigist on Nekro-nimelise mõnuaine raudses haardes ning ka mängu peategelased leiavad ennast valitsuse käpa alt. Nende peal eksperimenteeritakse ning nendegi veenides hakkab, lisaks verele, voolama eelnimetatud droog. Tohtrite küüsist põgenedes on „vapratel kangelastel“ (ning jutumärke kasutan eelkõige seetõttu, et reaaluses on tegu tavaliste keskmist sorti julmuritega) vaid üks eesmärk – verine kättemaks. See tähendab, et tuleb kõigile ja kõigele, mis nendega samale ekraanile satub, valimatult, khm, molli kütta.

Mother Russia Bleeds on mängule sobiv pealkiri, sest ekraanilt käib läbi niivõrd suur kogus kurjameid, et võikski justkui arvamusele jääda, et üks musklis vanahärra (või kuni neli emakese Venemaa kohalikku patsaani – olenevalt sellest, kas mängida üksi või koos kuni kolme sõbraga) terve riigitäie rahvast mättase lööb. Pikslilist verd voolab jõgedena ning vägivald kisub karmidesse äärmustesse, mitmetegi laipade puhul peavad omaksed hiljem nõutuks jääma, kas tegemist on nende armastatud pereliikmega, sest näost ei ole elutu keha tuvastamiseks midagi alles jäänud.

Veidral kombel on need kurjad narkootikumid terve teose keskseks teemaks mitte ainult lihtsakoelises ja pigem unustatavas narratiivis, vaid ka mängitavuses endas – tundub, et teose peategelaste elu on nende endi silmis väärtusetuks valuutaks muutnud, sest võimalusel pumbatakse enda veenidesse veelgi rohkem drooge, et see tõhusamalt vastaste horde harvendada. Vedelat uimastit saab süstla abil langenud vaenlaste kaeltestki ammutada, mis iseenesest lisab mängitavusele uudse ja huvitava taseme, ent pingelistematel momentidel selle jaoks reeglina mahti ei ole. Üleüldse tundub Mother Russia Bleeds pisut kvaliteedi asemel kvantiteeti eelistama, sest tihtilugu viskab mäng ekraanile niivõrd palju erinevaid vaenlasi, et nende hulk tundub lõppematu olevat.

Sellele vaatamata on Mother Russia Bleeds kõvasti üle keskmise mäng, mis headel momentidel särab – tunnetus on paigas ning teiste pikslimeeste (ja muude olendite) lõualuude oma virtuaalse rusikaga (või maastleitud külm- või tulirelvaga) sügamine on pigem nauditav tegevus. Seda on saatmas pisut klišeeline, ent siiski kaunis visuaalne stiil ning päris arvestatav heliriba. Järjekordne hea põhjus, miks mitte narkootikume tarbida.