Leho mängis augustis… Kanada sidescrollereid

Kanada jääb oma lõunanaabri bravuurikuse tõttu paljude asjadega tihti viimase varju. Nii on ka mängude tegemisega. Muidugi on säravad tähed seal nii Ubisofti kui Eidose stuudiote näidetel olemas, kuid õilmitseb ka väikeste tegijate maastik. Augustis uurisin arvutil lähemalt just vahtralehelipuga maalt pärinevaid sidescrollereid. Loomulikult on kõigil ka tugevaid platvormika elemente, kuid põhifookus on allolevatel mängudel vastavalt mõistatustel, märulil ja hiilimisel.

Life Goes On: Done to Death

Life Goes On: Done to Death on tänavu kevadel täiendust saanud versioon 2014. aasta mängust Life Goes On. Infinite Monkeys Entertainmenti musta huumooriga mõistatustemängule lisandus raskemaid tasemeid ja mõned uued mänguelemendid, nagu näiteks zombid.

Lugu mängul pole, kuid teos suudab äge olla ka selleta. Kaartidelt trofeede püüdmise ajendiks on ühe monarhi soov omandada igavese elu karikat. Iroonilisel kombel tähendab see, et mängija peab õilsasse surma saatma sadu ja sadu surmapõlgavaid rüütleid, kes peale neid tulevatele sangaritele teed sillutavad, tihti sõna otseses mõttes.

Nuppe, luuke, lifte, ogasi, saage, tulesülgajaid, kuristikke, portaale, gravitatsioonivälju ja muid aitavaid ja takistavaid elemente on 65 erineval tasemel meeletult. Kõlab küll veidralt, kuid tapatööd on saatmas mõnus ja sobiv kergemeelne muusika.

Juhuslikult on see mul lausa teine surmaga kurameeriv Kanada mõistatusmäng sel aastal. Kevadel nii lõbustas kui ajas mind närvi isomeetrilise vaatega WARP.

Capsized

Alientrapi stuudio on teinud päris mitu mängu, nii et siinesinejate tuntuses teenib ta vast teise koha. Nende mäng Capsized aga viimase. Ja kõik tänu kahele lõpuotsa tasemele! Oi, kuidas üks absurdselt kehvalt teostatud kaart mind närvi ajas! Oi, kuidas taustamuusika, mis seni oli tundunud täitsa chill ja okei, hakkas minu agressiivsust tõstma! Oi, kuidas ma sabaosas mängu juba vihkasin!

Muidugi on asi ka minus, et ma ei saanud füüsikapõhise mängitavuse juures päriselt sinapeale energiakonksu ja põtkimisvidinaga. Ei õppinud ma õieti selgeks ka relvi, sihtimist ega rakettranitsaga ratsutamist. Minimaalse teksti ja kõneta mänguke võib ju palju kiita saanud olla, kuid mind hakkas see lõpuks vastukarva kratsima.

Tunnistama aga peab, et mängu graafiline külg on eksimatult omanäoline. Ka pole võõrale vaenulikule planeedile hädamaandunute pääsemise lugu jutustavad vahekoomiksid halvad. Ja kampaania kõrval on lisamänguviise. Aga minu tuju jääb rikutuks.

Mark of the Ninja: Special Edition

Võitlusmängud ja combod ei paku mulle mingit huvi, kuid Shanki kaks sidescrollerit olid väga nauditavad ja peaaegu et huupi nuppudega rapsides sain need ka kunagi läbitud. Minu jaoks tõigi Shank Klei Entertainmenti mängustuudiote radarile, kuid täiesti reaalne, et mõnele lugejale seostub Klei Don’t Starve’i, Invisible, Inc.-i või millegi muuga. Klei on siinsete lõbuvarategijate seast kindlasti kõige tuntum ja enimkiidetud teostega.

Mark of the Ninja on stuudio üks 2012. aasta hittidest, lisadega eriversioon tuli müüki aasta hiljem. Välimuselt hiilimismäng, kuid nagu luureteoste puhul ikka, on see ka maskeeritud mõistatustemäng – kuidas mingit olukorda lahendada. Säilinud on Shankiga sama kunstiline stiil, mis minu silmis suur pluss. Helikülg on ka korras ning toonitab omalt poolt kauneid keskkondi. Mängitavus, olgu mängustiil patsifistlik või verine, on mugav. Tegelikult on kõik viks ning viisakas ja ma ei kahetse neid rohkeid ninjatamisele kulunud tunde. Ainuke pisiasi on, et automaatsete salvestuste lahendus võiks tiba intelligentsem olla.