ARVUSTUS: NBA 2K17

Sügis on kohale jõudnud ning tundub, et samuti ka korvpall. Kohe selgitan, miks! Nimelt, vaatamata heale algusele valikmängudes, kaotas Eesti kossukoondis möödunud nädalavahetusel võimaluse pääseda järgmiste Euroopa Meistrivõistluste finaalturniirile. Pole hullu, meeskond on üleminekufaasis ning küll neid paremaid võimalusi veel tulevikuski ette tuleb, kuid las see päris korvpall olla, räägime parem virtuaalsest! Nagu praegusele aastajale kohane, on välja tulnud värske versioon NBA 2K seeria kossusimulatsioonist ning see kannab enda juures aastanumbrit 17.

Möödunud aasta versioon sai meilt nii kiituse kui laituse osaliseks. Christopheri arust oli tegemist pea laitmatu kogemusega, mille üle oleks patt nuriseda. Mina vana vinguninana leidsin nurga, mille alt pikk artikkel kokku vorpida, kuid läinud aastale tagasi vaadates pean samuti nentima, et vaatamata mõningatele puudujääkidele oli tegu siiski mu kõige enim tunde kogunud mänguga.  NBA 2K16 on aga paslik nüüd ajaloo raamatusse kanda, sest 2K17 on esmamuljete kohaselt pea igas aspektis oma eelkäijast üle.

Räägime esmalt, mida uut võib NBA 2K17-s leida. Juba suve hakul sai teatavaks, et kaanestaariks saab seekord olema Indiana Pacers’i ääremees Paul George ning eriväljalaskel Kobe Bryant. Kuna mul endal on mängust vaid arvutil pesitsev Steami versioon, ilma igasuguse füüsilise karbi ja muu juurdekäiva kraamita, peab mainima, et see, kes on mängu kaanestaariks, polnud üldsegi ilmne. Jah, peamenüüs on PG13 pilt näha, kuid sellega asi ka piirdub. Ei mingisuguseid eraldi introvideoid ega mängulaade, mis ausalt öelda kokkuvõtes on vast hea, aga siiski veidi üllatav. Küll on mänguga kaasas juba varasematest versioonidest pärit 2KTV, kus tehakse eraldi telesaate formaadis episoode, milles intervjueeritekase NBA pallureid, mängu kallal töötanud inimesi ja ka näiteks YouTube’is 2K teemaliste videote tegijaid. Tavaliselt ma ignoreeriks taolist ebaolulist lisakraami, kuid kuna mulle pakuti võimalust esimest episoodi mängu laadimisekraani ajal vaadata, läksin ma sellega kaasa ning olin positiivselt üllatunud.

Kindlasti pole tegu mingi enneolematu uudistesaatega, kuid see oli lühike, lõbus ning tutvustas ka mängu natuke lähemalt. Lisaks oli sellesse killuke interaktiivsust sisse ehitatud, mis tähendab, et kui parajasti toimus intervjuu Minnesota Timeberwolves’i tsentri Karl-Anthony Townsiga, küsiti aeg-ajalt nelja valikvastusega triviaküsimusi nagu näiteks, mis numbri all mees mängib või kui mitu punkti ta eelmisel hooajal keskmiselt skooris. Taoline meetod (ning võimalus seda laadimisaja tarvelt teha) oli väga teretulnud lahendus, arvestades, et eelmisel aastal, kui 2KTV pesitses peamenüüs, ei tulnud mul kordagi mõttesse seda ise käivitada. Saab näha, kas ka järgmiste episoodidega nii läheb.

Tulles nüüd mängu enda juurde – kõik, kes on seeriaga varasemalt kokku puutunud, panevad tähele, et suurima hüppe edasiarengus on teinud mängijate omavahelise kontakti animatsioonid. Need on muutunud väga tõetruuks ja ladusaks, mis omakorda teeb nii kaitse- kui ründemängu palju mõnusamaks. Kui NBA 2K16-le heideti paljuski ette just kaitsemängul vastase ees püsimise raskust, siis nüüd on see tänu paremale kontrollile kindlasti lihtsam. Sama võib öelda ka ründava mängija triblamisoskuste kohta, mida on samuti parandatud. Triblamisloogika on ikka sama ehk erinevaid liigutusi tuleb teha parema analoogkangiga.

Veel üks aspekt, mis vanadel mängijatel harjumist võtab, on viskemeeter. Enam pole vaja tabada meetri keskosa, vaid hoopis selle lõppu. Suures plaanis ei muuda see palju, või ehk ainult seda, et mõõdik liigub mõnevõrra kiiremini kui varem. Viskemeetriga on aga veel üks muudatus sisse toodud. Nimelt on see kasutusel nüüd ka lay-up’idel ja keskväljavisetel ning vaid pealtpanekud on veel ainsad, mille puhul sellele tähelepanu ei pea pöörama. Üldiselt tundub, et see on samuti pigem paremapoolne uuendus, vähemalt esmapilgul, sest see annab kasutajale suurema kontrolli viske tulemuse üle. Samas on ka võimalik et see hakkab ühel hetkel rikkuma mängu metat ning muudab simulatsiooniaspekte ebarealistlikumaks, sest vähemalt minu paari-kolmepäevase kogemuse põhjal viskan ma näiteks and-one’e tavatult tihedalt sisse. Aga niipalju, kui ma interneti avarustes ringi olen vaadanud ning sealt teiste mängijate tagasisidet uurinud, on üldjoontes on kõik muutusega rahul.

Mängulaadide osas on asi üpris sarnane eelnevatega. Valida on Play Now ehk tavamängu, MyCareer’i, MyTeam’i ja MyGM/League’i vahel. Play Now’s on võimalik teha lihtsalt tavalisi matše suvaliste endavalitud meeskondadega, kas võrgus või arvuti vastu. Lisaks on muidugi olemas ka vana hea tänavakorpallilaad ehk Blacktop. MyTeam on samuti varasemalt tuttav kaardimängulaad, kus  erinevatest virtuaalsetest kaardipakidest saadud kaartide põhjal tuleb oma meeskond kokku panna. Mulle tundub see liialt rõhuvat igasugusele virtuaalraha aspektile ning seetõttu pole see ei NBA 2K-s ega FIFA-s kunagi erilist huvi pakkunud, nii et ma pikemalt sellel ei peatu. MyGM/League’is on võimalik meeskonna mänedžeri rolli astuda ning mikromajandamisega tegeleda. Või kui GM tundub liiga keeruline, saab lihtsalt ühe meeskond valida ning nendega terve hooaja ja/või playoffid läbi mängida. Uuenduseks on siia toodud võimalus hooaega mängida päris NBA-ga paralleelselt, kuid selle testimiseks tuleb oktoobri lõpp ära oodata.

Nüüd aga jõudes MyCareer’ini, mis mulle 2K16 puhul tõeliseks pinnuks silmas oli, kuna see oli varasemalt mu lemmikmängulaad. Hea uudis on see, et Spike Lee’st ega tema jointist pole jälgegi. Põhimõtteliselt on sellega ka kõik vajalik ära öeldud, võite rahus hingata. Muidugi nii lihtne see tegelikkuses kahjuks pole. Härra Lee on küll kadunud, kuid Hollywoodi tähed on jäänud. Mängija avatar on jällegi ühe loo keskmeks, ent seekord on tal ka paariline, keda kehastab Michael Jordan. Te võite nüüd küsida, et kas „Space Jam“ oli ikka nii kõva film, et seetõttu kedagi Hollywoodi täheks peaks kutsuma, aga tegemist ei ole siiski His Airness’iga, vaid hoopis näitleja Michael B. Jordaniga, kes on tuntust kogunud filmidest nagu „Chronicle“, „Fruitvale Station“ ja „Creed“. MyCareer’is mängib ta mängija veidike antagonistlikku, kuid tugeva teotahtega meeskonnakaaslast. Ma pole selles mängulaadis veel kuigi kaugele jõudnud, et anda sellele lõplikku hinnangut, kuid umbes kümne tava- ja sellele eelnenud kolledžimängude põhjal tundub, et asi on ikkagi paremuse poole liikunud, olgugi et mulle meeldiks, kui igasuguse liigse draama ja muu tilulilu hulka vähendataks.

Mis mulle aga rohkem muret tekitab on juba MyTeam’i juures mainitud virtuaal aha osatähtsus. See valuuta on ressurss, millega saab oma avatari oskusi edasi arendada (tõstes sellega ka tema reitingut) või osta kosmeetilist pudipadi. Seda on võimalik teenida nii mängides kui ka päris raha vastu vahetades, kuid mulle tundub, et pelgalt mängimise pealt teenimine muutub iga uue versiooniga aina raskemaks ülesandeks. NBA 2K17-s on mängu arendaja Visual Concept sisse toonud isegi ostukorvi, mis tähendab, et ostes oma tegelasele näiteks uusi tosse või tõstes tema kolmese tabavust paari punkti võrra, lähevad need kirja kui tehingud, mille realiseerimiseks peab nö. tellimuse vormistama. Kui juhtumisi virtuaalsest rahast peaks aga puudu jääma, pakutakse vormistamisel võimalust selle pooleli jätmise asemel kohe kiiresti mõned eurod puuduva summa katmiseks välja käia. Ma ei tea kuidas teiega, aga minule jätab see 40-eurose mängu puhul ikka kole halva maigu suhu.

Kui veel negatiivsemat poolt puudutada, siis hetkel on mängus ka korralikult erinevaid tehnilisi vigu sees. Kõige koomilisem, mida ma märganud olen, on ilma käevarteta tegelased. Enamasti juhtub see siis, kui mängu siseneb mõni pingipoiss. Õnneks (vaatamata oma käevarte puudumisele) suudavad need mängijad siiski oma telepaatiliste võimeta abil palli põrgatada ning isegi korvi poole teele saata. Lisaks on juhtunud seda, et mängu vahevideod jooksevad kahekordse kiirusega, mille tõttu jäävad heli ning subtiirid kõvasti maha ning video lõpeb poolepealt ära. On veel väiksemaid probleeme, kuid siiani on need olnud pigem tüütused, kui et midagi katastroofilist. Üks muutus, mis mind aga mängitavuse puhul kohutavalt häirib, on aja maha võtmise süsteem. See on muudetud kole keeruliseks ning ebaintuitiivseks protsessiks, mis paneb pead vangutama, sest ei saa öelda, et sellel oleks varasemalt midagi väga viga olnud. Tundub, et antud juhul on tehtud muudatus lihtsalt muutuse pärast.

Otsi kokku tõmmates pean siiski nentima, et vaatamata mõningatele häirivatele probleemidele, millest osad saavad ilmselt lahenduse, on tegemist ikkagi väga hea spordisimulaatoriga. NBA 2K seeria on juba pikemat aega suutnud väga tõetruult edasi anda NBA kultuuri ja atmosfääri ning 2K17 jätkab selles osas eeskujulikult. Paranenud on ka mängitavus  ning võrreldes 2K16-ga ütleksin, et hüpe on olnud suurem. Graafiliselt pole areng nii märgatav, kuid hea näeb mäng välja ikkagi.

Kui koss on Sinu teema ning suudad vaadata mööda mõnedest tehnilistest viperustest, siis mine ja haara NBA 2K17.

• Mäng on ostetud autori enda poolt