Leho mängis septembris… selle aasta hiireklikiseikluseid

Kevadel juba praalisin, et sel aastal on tehtud väga hea seiklusmäng Shardlight. Septembris võtsin vanavaras nuhkimisest puhkuse ja klikkisin läbi mitu tänavust ampsusuurust seiklust. Hiireklikikad on endiselt nišitooted ning seda on endastmõistetavalt ka kõik siinsed indie-mängud. Samuti on kõigil kahedimensiooniline pilt, olgu siis pikseldatud või joonistulaadne. Üks ühine mure on neil ka – kõigi tegelased liiguvad liiga aeglaselt!

Projector Face

AGS mootoril jooksev Projector Face on lühike ja võrdlemisi kerge hiireklikikas. Käsitsi joonistatud pilt on korralik ja värviline, kuid lugu edastab mäng tummfilmiajastule omase tekstikaartidega. Tuleb tunnistada, et kunagine The Misadventures of P.B. Winterbottom kasutas tummfilmiajastu elemente paremini.

Tubasid on mängus vähe, tehnilisi probleeme üllatavalt rohkelt. Muusika on korduv ja enamuse ajast mittekütkestav. lugu, kus Projektor-pea katsub sõpru leida, pole kuigi kaasaelatava esitlusega – isegi Dropsy oli meeleolukam ja see ütleb nii mõndagi, sest Dropsy mulle ei istunud. 5 euro eest saab meelelahutust liiga vähe.

Tick’s Tales: Up All Knight

Ma respekteerin kõrgelt arendajaid, kes peaaegu et üksi mängu valmis suudavad teha. Digital Bounce House stuudionime taga olev Bryce Covert on samuti selline ühe mehe armee. Sellest vaatenurgast on Tick’s Tales: Up All Knight tubli saavutus.

Mänguna on ports siiski väike. Hääli tegelastel pole, tubasid on vähe, kestus lühike. Fantaasiamaailmas aset leidev tegevus, kus üks külarüblik rüütliks pürgib, et näitsikule muljet avaldada, pole ka kuigi nauditav, sest mäng jääb vaid kergelt humoorikaks.

Taotluslikult avaldab mäng austust 8-bitiste mängude ajastu seiklustele, kuid see tähendab, et sees on ka mõned mitte-heas-mõttes kummalised mõistatused. Lisaks on 80ndate tasemele jäämine seadnud liiga ranged piirangud helile ja pildile. Muusika on lihtne ning tüütuks muutuv ja pilt isegi liigselt pikseldatud.

Kui kergemeelne mänguke saaks järje, mis näiteks oleks 90ndate tasemel ja igast otsast sisukam, suurem ja mahlasem, võiks sellest saada väljapaistev pärl.

Kathy Rain

Juba aastaid tagasi, kui Kathy Rain oli vaid üks teemake AGS foorumis, olin ma põnevil. Seda õnneks õigustatult, sest pea 4 aastat tegemises olnud seiklus on fantastiline! Pikselgraafika on ilus, muusika ja näitlejad suurepärased, müsteerium põnev, tegelased usutavad ning käsitletavad teemad inimlikud ja olulised. Minu jaoks kindlalt samal pulgal kevadise pärli Shardlightiga. Kuid samuti nagu eelnimetatu, pole ka mässumeelse 21-aastase motikafännist ajakirjandustudengi Kathy seiklus kindlasti mitte lastele.

Huvitaval moel jagab mäng hulgaliselt sarnasusi  paar aastat tagasi ilmunud The Samaritan Paradoxiga – mõlemad Rootsis meisterdatud pikseldatud pildiga AGS mootoril jooksvad seiklusmüsteeriumid uurivad hinnatud ühiskonnategelase surma järel nendega seotud saladuste niidiotsi ja seda nostalgitsedes (The Samaritan Paradox möllab 80ndates, Kathy Rain 90ndates).

Kui juba sarnasuste loetlemisele läks, siis ootamatult rohkelt jagatakse samu pisielemente Tick’s Talesiga. Kahes järjestikku tehtud mängus, mis ometi eri meeleolustikutega, on mõlemas inventari hoidmas seljakott, esindatud on kaisukaru, öökull ning kriiksuv põrand ja põgeneda tuleb trellide tagant. Olen aga kindel, et kattuvused on juhuslikud – kasvõi vangistusest põgenemine on pea igas teises hiireklikikas.

The Interactive Adventures of Dog Mendonça & Pizzaboy

Kui mõni mäng pärineb filmist, raamatust või muust loometööst, katsun ma üldjuhul algmaterjaliga enne mängu tutvuda. The Interactive Adventures of Dog Mendonça & Pizzaboy põhineb Portugali koomiksil ning olgugi, et see on ka inglise keeles ilmunud, pole antud raamat mulle piisavalt lihtsalt kättesaadav (ja ka mitte eriti huvipakkuv), seega teen sel korral erandi. Taustaks niipalju, et tegevus leiab aset Lissabonis üleloomulikus kollide ja inimeste maailmas, ning peategelaste detektiiviagentuur lahendab seal probleeme. Sarnasused Péndulo Studiose seikluse The Next Big Thing ja tegelikult rohkemgi „Fables“ koomiksist välja kasvanud Telltale’i The Wolf Among Us seeriaga on selged.

Seda, et mängul on koomiksijuured, on näha värvikast ja kenast pildist. Muusika ja näitlejad on küll head, kuid põhirõhk ongi visuaalsele küljele läinud. Mängutube on suhteliselt vähe, huvipunkte neis eriti üksikult. Ülesanded on valdavalt kesised ja ülekuulamise dialoogimõistatused eriti segased ja kummalised. Tegelikult ongi „interactive adventure“ päris sobilik nimi, sest mäng tahab olla rahuliku tempoga lõbus jutustus ning vahepealne mõistatamine (ja aeglane liikumine!) tegelikult pärsivad loo hoogu.

Kelvin and the Infamous Machine

Ma olen natuke üllatunud. Kelvin and the Infamous Machine on hulga naljakam, kui ma oskasin oodata. Tõsi, potentsiaali oli näha juba ligi kahe ja poole aasta eest, kui projekti nimeks oli veel Inspire Me, kuid siiski paneb oluliste muudatustega lõpp-produkt kulme tõstma.

Komöödiajant jälgib laboratooriumiassistendi Kelvini seiklusi läbi aja, kus tema ülesandeks on kurja teadlase ajaloos soperdamiste parandamine ja Beethoveni, Newtoni ja da Vinci taas õigetele radadele suunamine. Mu ainus kurtmine on, et mängul vaid mõne tunni pikkune kestvus. Lisaks polnud arendajatel ressursse, et sisse tuua ka Hamlet, Tesla, Einstein, Presley ja Jobs, nagu ühes ühisrahastusekampaanias loodeti.

Lihtsa, kuid kena graafika, sobivate kõnede ja muusikaga hiireklikikas tuleb muide stuudiost nimega Blyts, mis asub Argentiinas. Märkimisväärne, sest sealt pärineb mänge vähe.

Désiré

Põhiliselt must-valge pildiga mänguke, mis pidavat ajast-aega hüpates jutustama südamliku ja melanhoolse loo sellest, kuidas värvipimedast poisist sirgub mees . Mina olin kütkestatud. Kuid siis Désiré ilmus ja kuigi palju kiitust ei kogunud. Üheks suureks põhjuseks on muidugi perverssed teemad, mida ma siin välja tooma ei hakka. Sünguse, kurbuse ja traagikaga suudavad mängijad veel leppida, kuid nii mõnegi käsitletava tabu-lähedase nähtusega on ülepingutatud.

Saatvad klaveripalad on päris head – emotsionaalsed ja kaunid. Kuna teoses pole aga ei kõne ega heliefekte, hakkab üha korduv ja korduv sama muusikariba kaunis kiiresti tüütama ja seejärel närvidele käima. Mängu tegelased vajavad röökiva nõudlusega hääli, mis lähendaks mängijad tegelastega, ning heliefekte, mis lõhuks muusika katkematust pealevoolamisest tulenevat üleküllastumust. Praeguse seisuga ärritab muusika mind niivõrd, et lakkamatult ebamoraalseid tegevusi korda saatev peategelane Désiré muutub vastumeelseks.

Murekohti leiab veel ja veel – näiteks esineb stabiilsusprobleeme ja salvestuslahtreid napib. Järgemööda esinevad nõmedad dialoogimõistatused ja lõpptüütud ajapiiranguga peamurdjad. Désiré on lihtsalt halb mäng.

Ometi oleks võinud Prantsusmaalt tulla midagi erilist. Osad ühiskonnakriitilised noodid kõnetavad. Kui mäng oleks saanud ka sama kõlavad kõnetööd kui sisse- ja väljajuhatust dikteeriv jutustaja, oleks tekstirohke lugu võinud olla kordades kütkestavam.