Mulle meeldib Watch Dogs 2! Ja ei meeldi ka…

Ubisofti Vahikoerte seeria teine tulemine tekitab minus vastakaid emotsioone. Tegu on muljetavaldava videomänguga, mille loomisel on tähele pandud eelkäija suunas teele saadetud kriitikanooli. Kuid võib-olla on pahuratele fännidele vastutulemisega mindud sammu võrra liiga kaugele?

Viimasel ajal olen veetnud novembrikuu külmad ja pimedad sügisõhtud virtuaalse San Francisco värvikirevatel tänavatel ning jõudnud ühele kindlale järeldusele – Watch Dogs 2 on hea mäng. Pea igas mõttes on tegu suure sammuga edasi seeria esimese osa kohmakusest ja raskemeelsusest. Häkkimisvõimalusi on nauditavalt palju ja lahtilukustatavad võimed tunduvad kasulikud ning huvitavad. Peategelase arsenali lisavad värskust puldiauto ja droon, mis võimaldavad mängijal ülesandeid lahendada nauditava loomingulisusega. Näiteks on huvitavaks – ja kohati humoorikaks – uueks lisanduseks võimalus ükskõik kelle kohta tõestusmaterjali lavastada ja politsei neid arreteerima saata.

Võttes arvesse San Francisco tehnoloogialembelisust, pole imekspandav, et Ubisoft otsustas Watch Dogs 2-e liivakasti just selle linna ümber ehitada. Tegu on huvitavama mängumaaga kui esimese osa sügiseselt hall Chicago, tuues esile rohkem värvikirevust ja vaheldusrikkust erinevate linnaosade vahel. Näiteks erineb terasest ja klaasist kesklinn nii oma välimuse kui ka asukate poolest hipsterlikust Silicon Valley’st, see omakorda ei sarnane mingil määral räämas kriminaalsele Oaklandile. Tegu ei ole ainult kosmeetikaga, vaid kaardi eri nurgad käituvad samuti omanäoliselt. Oaklandis pärast ühe gängiliikme tagant varastamist oli peagi kogu naabruskond mind taga ajamas. Vähem kuritegelikus kesklinnas seda ei juhtuks.

Vast suurim erinevus seeria esimese ja teise osa vahel tuleb aga sisse Watch Dogs 2-e tegelaste osas. Esimese osa kangelane Aiden Pearce läheb videomänguajalukku kui üks kõige igavamaid peategelasi ning seda on Ubisoft selgelt väga südamesse võtnud. Teises Watch Dogsis on mängija Marcus Holloway – noor ja muretu ellusuhtumisega häkker, kellega on tänapäeva noorel palju lihtsam samastuda kui morbiidse Pearce’iga. Marcus vaatab filme ja sarju, ta loeb koomikseid, on kodus meemidega, viskab nalja ja tahab üle kõige San Franciscot kontrollivatele pintsaklipslastele kohta kätte näidata. Ta on karismaatiline maailmaparandaja, kes vastandub Aiden Pearce’ile nagu öö vastandub päevale.

Ja see toob meid lõpuks Watch Dogs 2-e varjupoole juurde. Marcus on piisavalt neutraalne tegelane, kellega piisavalt paljudel mängijatel on võimalik probleemideta samastuda. Kuid tundub, et tema häkkeritest kamraadide loomisel on Ubisoft esimese mängu kriitikat niivõrd südamesse võtnud ja viskunud ühest äärmusest teise, luues üleüldise tõsisuse asemel totaka naeruväärsuse. Näiteks abistab Marcust alaliselt musta nahka riietatud geniaalne häkker Wrench, kelle pärisnime keegi ei tea ja kes katab oma nägu pidevalt vilkuva elektroonilise maskiga. Või siis äärmiselt stereotüüpne Josh – aspergeri sündroomi all kannatav vaikne närviline nooruk, kes on taaskord loomulikult võrratult hea häkker. Lõpuks on veel Sintara – noor graffitikunstnik ning muidugi ka superhea häkker. Kõik, alates nende välimusest, lõpetades nende kõneviisiga, on lausa piinlikult stereotüüpne. Tegu on keskealise firmajuhi ettekujutusega veidratest arvutinohikutest. Watch Dogs 2-e tegelased meenutavad filmi Swordfish – oleks isegi naljakas, kui poleks nii piinlik.

Pole keeruline leida põhjust, miks Ubisoft on valinud just sellise piinlik-koomilise lähenemise. Ühest küljest tahetakse mõistagi minna piisavalt suure kaarega mööda esimesest Watch Dogsist, teisalt seisab iga tänapäevas asetseva avatud maailmaga mängu selja taga ka GTA seeria hirmuäratavalt massiivne vari. Rockstari ühiskondlik satiir ja sotsiaalne paroodia on GTA V puhul niivõrd hästi läbimõeldud ja meisterlik, et on vaid loogiline, et teised sarnased mängud üritavad aja möödudes sama valemiga edu saavutada. Watch Dogs 2 küll proovib, kuid ei vii alustatut lõpule – luuakse naeruväärselt üle võlli kruvitud stereotüüpsed tegelased, kuid ainult selleks nad jäävadki. GTA V tegelased on samuti sereotüübid, kuid lõpuks teeb mäng meile siiski selgeks, et Trevor, Michael ja Franklin on väga mitmekesise ühiskonna äärmiselt vigased produktid, kes on võimelised väga paljuks halvaks, kuid vahel ka killukeseks heaks. Watch Dogs 2 seevastu ei vaevu iseenda poolt tõstatatud naeruväärseid tegelasi kommenteerima. Neid kujutatakse kui kangelasi, keda peab tõsiselt võtma. See aga muutub üsna ruttu väga keeruliseks.

Sellegipoolest kavatsen ma ka järgnevad külmad õhtupoolikud San Franciscos veeta. Nagu varem mainitud, on Watch Dogs 2 hea mäng! Palju parem kui tema eelkäija. On vaid kahju, et olen sunnitud mängu nautimiseks tegelaste osas silma kinni pigistama. Ubisoftil olid olemas kõik eeldused, et tuua meieni samaaegselt huvitav ja humoorikas lugu suure süsteemi vastu võitlevast väiksest inimesest. Vajaliku kahe sammu asemel astuti seekord aga vaid üks. Äkki jõutakse järgmise teosega ka teiseni.