Üks päev Ezio Auditore saabastes on õpetanud, et…

Otsustasin vahelduseks enda mängumasinasse lükata hiljuti poelettidele jõudnud Assassin’s Creed II: The Ezio Collection plaadi. Noh, teate küll, järjekordne AC mäng, mis ilmub aastal, mil Assassin’s Creed tegelikult pausi peaks pidama. Eks me kõik ole kiusatustele alla vandunud. Ma saan sinust aru, Ubisoft. Tulles aga tagasi kõnealuse kollektsiooni juurde, tahan üles lugeda mõningad mõtted, mis mulle uuenduskuuri saanud teist osa mängides pähe hüppasid.

Millal põnevaks läheb?

See algus on ikka väga tüütu. Ma olen juba pikalt arvanud, et Desmond Milesi osalus üheski Assassin’s Creedi mängu narratiivis on üleliigne rumalus, aga teise osa algus meenutas, kuivõrd tobedana osad asjad tunduvad. Peale kahte ja poolt tundi pole ma veel ametlikult assassiinide gildi astunud, kuigi osad mõrvad juba tehtud ning nüüdseks ikooniliseks saanud randmepuss ja väikest tipukolmurka omav kapuutsiga hõlst mulle antud on. Ärge saage valesti aru, väike õpetus tuleb alati kasuks, aga Ezio esimesed sammud Firenze tänavatel on surmavalt igavad.

Eriti veidraks muutub asi aga siis, kui me võtame arvesse, et tegelikult kogeb tema mälestusi Desmond – mees, kellel on Ezio mälestuste ja kogemuste omandamisega meeletu tuli takkus, AGA see ei tähenda, et tal ei oleks aega võta osa väikestest tänavakähmlustest, magatada üht oma tüdruksõpra, koguda väikevennale katustelt sulgi, aidata emal sisseoste kanda, vedada laiali isa kirju ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Kust otsast see Desmondile kasulik on?

Või narratiivile?

Või mängijale endale?

Õpi ronima, jobu!

Assassin’s Creed II tuletab meelde, miks mulle AC seeria vanemad mängud ehk nii väga ei istu. Esiteks muidugi kogu see Desmondi värk, aga samas ka asjaolu, et too seinte peal turnimine on (eriti just tänapäevaste standardite kohapealt) kohutavalt puine ja toores. Toorem kui ükstapuha milline lihakarnis pakutav toode. Vahepeal tuleb nuppu all hoida, vahepeal ei tule. Vahepeal saab Ezio aru, et järgmse sammu tegemiseks vajalik kandepind on ta pea kohal ja haardeulatuses, vahel vahib ta lolli näoga ringi ja ei mõista ei ööd ega mütsi. Ärme hakka üldse pihtagi sellega, et soovitust tihedamalt leian end olukorrast, kus ülespoole minemise asemel pöörab Ezio seinale selja ning teeb suure hüppe vastassuunas. Suunas, kus tavaliselt on tükk tühja maad…. ja SPLAT (see on see koomiksites kasutatav sõna, millega illustreeritakse seda, kui keegi näoli maha kukub. Siin mängus oleks see enam kui kasulik).

Sellest kõigest on väga kahju, sest…

Gotta catch ‘em all!

Okei, see Ubisofti palju kriitikat saanud šabloon, mis asetab kaardi lahtilukustavad tornid iga kümnenda ruutmeetri peale, on tegelikult päris korralikku sõltuvust tekitav. Ma ei hakka valetama, näiteks Far Cry 3-s oli minu üheks lemmiktegevuseks just telefonimastidel ronimine ja nende vallutamine. Ka Assassin’s Creedi seerias on see üks kutsuvamaid tegevusi – peale seda, kui puisusele vaatamata olen lõpuks torni tippu jõudnud, näidatakse mulle stiilse kaameraliikumise abil tervet ümbritsevat piirkonda. Seejärel saan aga kotkakisa taustal kõrgusest hästi pehmesse heinakuhja hüpata. Võiks lausa öelda, et kotkasilma täpsusega.

Kas sa nägid, mis ma seal tegin? Ei? … Okei, unusta ära.

Jou, Speedy Gonzales!

Tead, mida ma vihkan? Missioone, kus ma pean kellegi sabas jalutama, samal ajal kui mu kaaslane mind ekspositsiooniga üle kallab – kõike seda saaks lahendada lihtsa vaheklipiga! Ju siis kuskilt on vaja konkreetne mängitavuse hulga protsendinumber kätte saada. Reeglina on taoline asi lahendatud nõndaviisi, et mängija juhitud tegelane sunnitakse automaatselt samasse temposse, mida arvuti poolt juhitud tegelane kasutab. AGA MITTE ASSASSIN’S CREED! Kõik Ezio sõbrad ja perekonnaliikmed on maailma kõige aeglasemad inimesed, kelle kõrval tundub Ezio tavakõnnak justkui Usain Bolt jookseks kilpkonnaga võidu.

Ezio ema on savage as f*ck!

Allolevas videos räägib Ezio ema talle pisut eneseväljendusest:

https://www.youtube.com/watch?v=Edtu_CiTbLc

. . .

„Doktor! Palun tulge erakorralise meditsiini osakonda, meile saabus üks 3. astme põletushaavadega patsient!“

Assassin’s Creed II ilmus esmakordselt aastal 2009 ning kuna sellest ajast alates on merre ohtralt vett voolanud, võime teatud vead andeks anda. Taolist hoiakut tuleb sääraste „vana mäng pisut uuemaks kuues“ natuke rohkem hoida, sest mängutööstus areneb pidevalt. Kas paremuse poole või mitte, see pole praegu teemaks. Küll on kindel aga üks asi – Assassin’s Creed II ei ole aja jooksul veini kombel paremaks läinud… aga halvemaks ka mitte.

The Ezio Collection väärib, vähemalt minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, proovimist küll. Sest olgugi, et ma ülevalpool rohkem kurtsin ja kaeblesin, ei suutnud ma pulti käest panna. Ma proovisin, päris mitmel korral lausa, aga selles mängus on see miski ning selliseid mänge tuleks austada.

Mamma mia!