For Honori beeta jätab külmaks

For Honori beeta tuli, oli ja läks. Sama saab öelda ka minu huvi kohta.

Ärge saage valesti aru, For Honor ei ole halb mäng. See kindlasti ei näe halb välja. Ubisofti visioon üksteist materdavatest rüütlitest, viikingitest ja samuraidest on tõeline visuaalne maiuspala – turvise detailid liiguvad üksteisest sõltumatult, narmendavad ja plekilised riidetükid reageerivad mängija liikumisele ning Jaapani, Põhjala ja Euroopa keskaja ajaloost inspireeritud kaardid pakatavad detailidest. Sellegipoolest astun ma äsjalõppenud For Honori beeta juurest eemale väiksema innuga mängu eest raha välja käia kui varem.

Võib-olla on põhjus selles, et ma mängisin For Honorit üksi. Selgelt on tegu teosega, mis on loodud sõpradega koos nautimiseks, kuid mina otsustasin oma vastloodud rüütliga lahinguväljale sammuda uhkes üksinduses. Enne teistega läbi interneti rammu katsumise pidin läbima lühikese treeningsegmnedi, mis õpetas mulle, kuidas rünnata, blokeerida, pareerida ja teha kõike muud, mida üks endast lugupidav fiktsionaale keskaegne sõdalane peab oskama ette võtta. Kiirelt sain aimu, et For Honori võitlusmehaanika on mõneti sügavam, kui olin algselt eeldanud ja ei piirdu vaid kolmes sektoris blokeerimise ja ründamisega. Mängu tulevad keerukamad ja strateegilisemad pikematel nupujadadel põhinevad rünnakud, mis on eelkõige tuttavad kõigile kaklusmängude austajatele. Ehk siis mitte mulle.

Olles läbinud treeningu, otsustasin enne esimest matši hankinda oma rüütlile – kelle mu sõber oli vahepeal ristinud Milviks – parema varustuse. Hoolimata pealtnäha raskest soomusest, turskest kehast ja kurjakuulutavast kahekäemõõgast oli Milvi siiski nõrguke könn, kes poleks suutnud kärbsele liiga teha isegi siis, kui see ta mõõgaterale maanduks. Õnneks oli For Honor mind treeningu eduka läbimise eest varustanud mängusisese valuutaga, mille eest sain soetada varustusepakke. Neid salapäraseid oste sooritades pole kunagi täpselt teada, mida ja millisel tasemel kraami mäng sulle pakub, lubatakse vaid seda, et paar tükki varustust on kõrgemad kui mängija tase antud hetkel. Olles läbi käinud paar turvise- ja relvapakki, leidsin oma galantsele rüütlile uue käepideme mõõga tarvis ja eriti šikid soomustatud kalossid. Milvi oli lahinguks valmis. Otsustasin proovida Dominioni-nimelist mängulaadi, kus neljaliikmelised meeskonnad vallutavad matši võitmise nimel kontrollpunkte.

Milvi ei olnud lahinguks valmis. Esimene vastasmeeskonna mängija, kes ta teele sattus, lömastas ta märjaks plekiks pea üleloomuliku kiirusega. Huvitava lisandusena ei jookse kaardil ringi vaid mängijate poolt kontrollitud tegelased, vaid ka arvuti hallatavad nõrgemad vaenlased, kelle maha nottimine võib kaasa tuua mitmeid boonuseid, näiteks elude taastamise näol. Matši jooksul õppis Milvi edukamalt blokkima ja ründama, kuid hoolimata sügavusest tundus For Honori võitlussüsteem sellegipoolest kohmakas katse-eksitus meetodil nupumuljumine, kus võitja määras sama palju õnn kui oskus. Võib-olla vajavad mängijad rohkem aega teose erinevate tegelastega tutvumiseks ja pädevuse saavutamiseks, sest võitlejate mitmekesisuse üle kurta ei saa. Erinevatel klassidel on oma tugevused ja nõrkused ning nende oskuslikul kombineerimisel on tõenäoliselt võimalik näha nauditavamat mängupilti. Beetas ma seda ei täheldanud.

Pulti käest pannes tundus For Honor mulle kaunis, kuid lihtsakoeline. Ma pole kindel, kas võitlussüsteem, mille põhjal mängu müüakse, suudab jääda teost aastaid kandvaks tugisambaks. On ilmselge, et Ubisoft üritab seda saavutada – fraktsiooni valides astub mängija globaalsesse konflikti, kus iga matši võit suurendab sinu kliki poolt kontrollitud alasid ning seega ei mängi sa vaid enda, vaid meeskonna eest. Mina olen eelkõige huvitatud üksikmängukampaaniast, kuid tundub, et see peab netipõhise sõjatandri varju jääma. Võib-olla oleks ma pidanud beetat proovima sõprade seltsis, kuid kogetu põhjal minu huvi For Honori vastu pigem kahanes. Meil oli koos tore, Milvi. Nüüd võib aga mõõga varna riputada. Vähemalt mõneks ajaks.

For Honor ilmub PlayStation 4 ja Xbox One konsoolidele ning PC-le 14. veebruaril.