Steni TOP 10 mängu aastal 2016

Ma veetsin antud nimekirja kokkupanemisega üllatavalt kaua aega ning peale seda, kui esialgne versioon valmis sai, suutsin sattuda ühe mängu otsa, mis mul õigel ajal mängimata jäi, ent mis kiirelt mu südame võitis ja kindlalt lemmikute hulgas koha välja teenis. Sellega puksiti välja üks teine teos, mis oli küll igati kvaliteetne, ent selle ilusad visuaalid ning toimiv narratiiv ei suutnud mind üllatada ja just see oligi see miski™, mis minu jaoks allolevat kümmet mängu seob. Nii mõnigi äge teos jäi napilt ukse taha, mis vaid kinnitab, et tegu oli äärmiselt hea aastaga videomängude jaoks!

10. Quantum Break

Quantum Break maandus mu edetabeli 10. positisioonil osaliselt tänu trotsile. Mulle see ajas rändamine meeldis, aga vaadates ülejäänud internetti, peetakse seda pigem ebaõnnestunud eksperimendiks. Tõsi, Remedy on teinud ka paremaid teoseid, sest Alan Wake ja Max Payne on tunduvalt ikoonilisemad ja olulisemad väljalasked kui Jack Joyce’i seiklused, ent see ei alanda automaatselt antud mängu individuaalset väärtust. Mulle tundub, et paljud ei saanud ka päris hästi aru, kuidas mängu mehhaanika täpselt toimib, pidades seda järjekordseks tulistamismänguks, kus oma vastaseid metoodiliselt varje taga kükitades elimineerida. Reaalsus oli aga vastupidine ning sarnaselt DOOMile nõudis Quantum Break agressiivsemat lähenemist ning oma ajavõimetega mängimist. Narratiiv oli huvitavalt üles ehitatud ning jah, ma arvestan siia ka need suured kettaruumi nõudvad teleepisoodid, mis andsid tegelikult palju kaasa. Inimesed ikka kardavad uusi asju.

9. Oxenfree

Oxenfree on antud nimistus ainuke mäng, mille tegelased tundusid sajaprotsendiliselt siirad. Minu ees ei vestelnud karmilt stsenaariumit järgivad tegelased, vaid päris teismelised. Siinkohal aitas väga tugevalt kaasa suurepäraselt lahendatud dialoogisüsteem – mitte ainult ei saanud tegelased üksteisest üle rääkida, vaid sama osavalt viidi jututeema peale vahelesegamist tagasi olulisele teemale. See on aspekt, mida ükski teine raskelt narratiivile ja dialoogivalikutele rõhuv videomäng senini suurepäraselt tabada pole suutnud. Oxenfree on selles osas teerajaja. Järgmiseks sammuks paluks oma tekst lugeda nii, et sisse jäävad ka apsakad, parasiitsõnad ja mõttepausid. Vot siis võime asja pidada reaalseks!

8. Hidden My Game by Mom

Hidden My Game by Momi lisandumine minu aasta mängude nimekirja on igatpidi ime! Esiteks on tegu mobiilimänguga. Teiseks, ma avastasin selle vaid loetud päevad enne 2016. aasta lõppu. Kolmandaks, niivõrd palju hullumeelsust nägin ma siis, kui mängisin P.T.-d. See on niivõrd lihtsakoeline, ent samas niivõrd mitmetahuline ja üle võlli keeratud idee, et naeratus kisub vägisi suule. Presentatsioon, audio, mängu viimane tase… need kõik moodustavad imelise terviku. Ma isegi ei tea enam, mida selle kohta öelda, seda tuleks ise avastada.

7. Firewatch

Firewatch oli üpriski üllatav videomäng, sest ta tegi mulle mu enda kohta päris palju asju selgeks ning ma suutsin teose tegelastega ehk pisut liigagi hästi samastuda. Lugu, mille Firewatch meile pajatab, ei pruugi olla igaühe meele järgi ning näiteks minu jaoks oli kulminatsioon pisut pettumustvalmistav, ent vahel on tähtis teekond ja mitte sihtpunkt. Antud mängul on huvitavad ja hästi kirjutatud tegelased, suurepärane visuaalne stiil, võrratu atmosfäär, fantastiline muusika ja häälnäitlemine. See nimekiri näib lõputuna. Idee veeta enda suvi üksinda keset suurt metsa tundus peale teose läbimist üpriski ahvatlev…

6. Overwatch

Paljude mitmikmängupõhiste tulistamismängudega on sedapsi, et ühel hetkel lihtsalt ei lähe hästi ning sel momendil, kui näen oma negatiivseid tulemusi, tekib pettumus ja frustratsioon. Overwatchiga seda probleemi ei ole, sest isegi, kui mäng väga hästi ei suju, suudetakse mängija tuju kõrgel hoida – mängu lõppedes tuuakse oskuslikult esile pigem positiivsed küljed ning kiita saab ka näiteks selle eest, et keskenduti põhiülesandele (ehk kas punkti vallutamisele või… ee… tasulise veose liigutamisele). Jagatakse erinevat karva medaleid, vastase elimineerimise saavad kirja kõik, kes vähegi sellest osa võtsid, kasvõi ühe kuuli või löögiga – mäng jälgib igasugust erinevat statistikat. Aa, ja mängida on ka väga lõbus muidugi! Iga tegelane on omapärane, mäng näeb suurepärane ja värviline välja, helidisain ja animatsioonid on samuti omaette tasemel! Overwatch on üks nendest mängudest, mis jääb tõenäoliselt aastateks minuga.

5. SUPERHOT

SUPERHOT haaras mind endasse esimesest hetkest alates – mitte ainult ei ole äge hollywoodiliku stiiliga aega painutada ja punaseid mehikesi elavate nimekirjast kustutada, aga juba mängu menüüs ringi sobramine on omaette elamus. Sealt võib leida videofaile, puuraiduri minimängu, oma elu elava jututoa… See kõik on nii võrratult hullumeelne ja see operatsioonisüsteemistiil. Ma lihtsalt ei suuda olla, SUPERHOT on üks selle aasta parimaid tulistamis/mõistatusmänge!

4. Thumper

Thumper haaras mind endasse esimesest hetkest alates. Oota, see kõlab pisut tuttavana… Sattusin Thumperi otsa täna PlayStation VR-i demoplaadile või õigemini sellele, et antud videomängu prooviversiooni plaadi peal ei olnud! Küll oli ta aga olemas PSNist alla laetud PSVR demokogumikul. Mängisin läbi esimese saadaval oleva taseme, võtsin VR-prillid peast ning tegin kohe oma elu esimese PS4 mängu ostu. Siin ei olnud pikka mõtlemist, armastus tekkis koheselt! Peale seda tegin enda ülesandeks, et tutvustada seda mängu kõikidele enda sõpradele, kes ka kärmelt mõistsid, millise pärli otsa nad sattunud on. Samal ajal on Thumperi mängimine olnud üks kõige stressirikkam kogemus – rütmi tabamine saab kiirelt põhifookuseks, süda hakkab peksma, kehale tekib külm higi ning peale mängimise lõpetamist läheb tükk aega, et käed lõpetaksid värisemise.

3. Inside

Ma olen seda korduvalt maininud, et Playdeadi esimene teos, Limbo, mulle nii väga ei meeldinud. Kohmakast mootorist tulenev puine kontroll ning katse-eksitus meetodil põhinevad mõistatused muutusid üsna kiirelt tüütuks ja frustreerivaks. Ometigi otsustasin nende teise mängu, Inside’i, ära proovida ning olen otsusega äärmiselt rahul. Salapärane narratiiv, mida saab mitmeti tõlgendada, omanäoline visuaalne stiil, arusaadavad mõistatused, sujuv kontroll, see moment… Kui ma olin Inside’i lõpuni mänginud, tahtsin ma seda uuesti mängida. Ja ma tegingi seda. Nüüd, kui ma selle kohta muljeid kirjutan, tahaksin ma seda uuesti mängida. Tõenäoliselt teen seda taaskord!

2. DOOM

Mul ei olnud sellesse mängu absoluutselt usku. Olgugi, et 1993. aastal ilmunud DOOM oli üks esimestest tulistamismängudest, millega ma kunagi kokku olen puutunud, puudus mul selle vastu säärane kiindumus, mis oleks pannud mind õnnepisaraid valama, nähes uue mängu väljakuulutamist. Kui seda tehti, olin skeptiline, sest kõik tundus kuidagi veider ja imelik. Peale mitmikmängu beeta proovimist jäin skeptiliseks, sest see oli ikka üpriski kesine ja tarbetu. Kui ma esimest korda oma sõpra seda mängimas nägin, olin ma jätkuvalt seisukohal, et tegu on halva mänguga. Ometigi otsustasin suurest uudishimust DOOMi ise ära proovida. Minust sai lõpuks ometi uskuja! Tegu oli äärmiselt adrenaliinirohke sõiduga, mis läks aina paremaks ja paremaks ja paremaks ja paremaks! Level1 Aasta Mängu tiitel teeniti igati ausalt välja!

1. Hitman

Faktid räägivad enda eest – aastal 2016 olen ma Hitmani seltsis veetnud pea et 200 tundi ning see number kasvab iga päevaga. Veidral kombel on juba teist aastat järjest mu lemmikmänguks sattunud hiilimismäng – teos žanrist, mis mulle kunagi üldse ei imponeerinud. Tõenäoliselt annab juurde väga palju fakt, et Hitman (ja ka MGS V eelmisel aastal) pakub ohtras koguses vabadust ja võimalust oma sihtmärke endale meeldival kombel maha võtta. Hitmani kasuks räägib tema episoodiline ülesehitus, mis andis piisavalt motivatsiooni (ägedate ja erinevate) tasemete mitmekordseks läbimiseks, väga hea kontroll, üllatav humoorikus, Agent 47 totaalne stoilisus tobedates olukordades, Elusive Targetite olemasolu, eskalatsiooni- (mis panid mind üllataval kombel hindama speedrunne) ja inimeste enda tehtud missioonid – see mäng on otsast-otsani tegemist täis ja ma ei suuda ära oodata, mil teine hooaeg kohale jõuab!