Tomi TOP 5 vastuolulisimat mängu aastal 2016

Subjektiivselt tekitab 2016. aasta minus vastuolulisi tundeid. Kui veel tunamullu suutsin enda mõtlemisorganiga oletada, et milline mäng mulle meeldib ning milline mitte, siis värkselt lõppenud aasta pani mu enesesusu kõikuma. Täpsemat aega, mil kaotasin usu mängustuudiotesse on keeruline meenutada. Usutavasti juhtus see peale seda, kui kui kõrvutasin Watch_Dogsi lõppmängu tema 2012. aasta E3 esmaesitlusega. Mingist hetkest muutus justkui mängude tutvustamisel habemesse puhumine täiesti normaalseks nähtuseks ning esialgu palju lubanud suured teosed valmistasid üksteise järel üha enam pettumust. Lootus, et 2016. aasta murrab selle needuse aga püsis.

Alates lõppenud aasta algusest (ja ka eelnevalt) oli välja kuulutatud korralik kogus hiiglasliku potentsiaaliga mänge. Sellegi poolest pean tunnistama, et suutsin läbida tunduvalt vähem teoseid, kui oleks lootnud. Olenemata päramisest, jõudis mu konsoolidest läbi käia keerlevaid plaate, mis tekitasid trööstitu, südant pahaks ajava, embrüonaalsesse seisundisse sundiva ning ennatliku lõpu soovi tunde. Nagu näha on mu uue aasta tuju küllaltki pessimistlik. Sellel on kaks põhjust. Esiteks – ma pidin möödunud aastal tohutult palju pettuma. Teiseks – tean, et oli väga häid mänge, mis mu radari alt läbi lendasid või ajapuuduse mõrda jäid. Firewatch, Inside, Doom, Uncharted 4, Hitman ja Overwatch on mängud, mis ei leidnud teed mu konsooli suudmesse. Siinkohal on paslik arvestada minu skeptilisusega uuel aastal väljatulevate mängudega, mis tähendab, et mul on nimetatud teoseid aega mängida küll.

Võtan kokku 2016. mänguaasta kui loomuliku vajadust ajavast Amber Heardist – How can something so ugly, come out from something that beautiful?

TOP 5 mängu, mis tekitasid mulle vastuolulise tunde, ehk miks ma seda ikka mängin?

5. Mafia III

Milline pettumus… Ei hakka esivanemalikult heietama, mida tähendavad mulle ja paljudele teistele Mafia I ja II. Muster, kuidas olen antud teost mänginud, on väga selgesti eristuv ning näeb välja järgmine. Mängin ühe tunni. Mõtlen, miks see nii pettumustvalmistav on. Vihastan. Sulgen mängu. Unustan, miks vihastasin. Mängin ühe tunni… Sellisesse mementolikku sõlme olengi sattunud. Ma lähen mängin nüüd selle peale veidi Mafia kolme.

4. FIFA 17

FIFA seeria mängimine on mulle juba omaette traditsioon. Igal aastal olen kindel, et järgmist väljalaset ma ei proovigi, kuid varem või hiljem see juhtub. See on lihtsalt üks nendest asjadest. Nagu kohutava kaatriga laupäeva hommikune ärkamine: ,,Ma ei joo enam mitte kunagi!”, siis kuus tundi hiljem: ,,Läheks teeks ühe Macallani?” ja… POOF! Pühapäeva hommik. Ma ei ütle, et FIFA 17 oleks halb (välja arvatud universumi ametlikult kõige mõttetum uuendus nimega The Journey), kuid miks ma ikka ja jälle, aastast aastasse seda ostan?

3. Tom Clancy’s The Division

See ei ole ühegi külje alt halb mäng. Mängitavus ja graafika on täitsa head, mitmikmäng pakub erilist väljakutset ja lõbu. Küllaltki järjepanu tulevad uuendused presenteerivad vaheldust. Seejärel tuleb mulle meelde see – meenuvad kõik need mängud, mis räägivad ühel või teisel viisil apokalüptilisest maailmast või selle osast. Keegi palun lõpetage see juba ära. Igatsen aegu, mil popiks teemaks olid vampiirid ja libahundid. Olen niivõrd meeleheitel, et kui kuulen ühe korra veel sõnu „zombi“ või „tuumasõda“, lähen ja vaatan… vot vaatangi lõpuks kõik kolm osa „Twilighti“ ära! Kuid The Divisionil on tulemas kaks uut mängulaiendust, mida ikka ja jälle kohe kindlasti mängin ja siis 2017. aatal tuleb veel Days Gone, kus on hästi palju zombisid, seda mängin ka ja… (Miks?)

2. The Elder Scrolls V: Skyrim Special Edition

Eelmise generatsiooni konsoolide peal oli minu enim mängitud mäng vaieldamatult Skyrim. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma peaaegu ei poetanud pisarat, kui teavitati mängu tulekust uuele generatsioonile. Nüüd mängin ma jälle seda risti-rästi läbitud teost nagu hull. Asi on piisavalt räbal, et kui kunagi lahkun sellest kõlvatust maailmast ning loogiliselt maandun vanapagana väravate ees, olen enam kui kindel, et minu põrgus on neli seina, 55-tolline lameekraan, mängukonsool ja Skyrim. Tegelikult visatakse hoopis pimedusevürsti üle nalja, sest ma naudin seda ka seal!

1. NBA 2K17

Klišeed, pealiskaudsus, ettearvatavus ja mis kõige hullem – lihtsus. Minu lemmikmängulaad MyCareer jätkub ikka, seda kõige raskemal tasemel ja 12-minutiliste veerandaegadega. Olen kaotanud ühe mängu senisest 66-st. Keskmised näitajad mängu kohta: 35 punkti, 21 resultatiivset söötu, 11 lauapalli, 4 vaheltlõiget ja 3 blokeeritud viset. Ja ma kavatsen seda jätkata kuni tuleb välja 2K18. Olen tõesti tüdinud getolikust kõnepruugist, klišeelikust loost ja kohutavast, pelutavast, võikast, jubedast, jäledast ning  soontes verd tarduma panevast häälnäitlemisest. Vähemalt peaks see vapustavalt kehv lineaarne mängulugu peale esimest hooaega lõppema. Pöidlad pihku!

Järgmise TOP-nimekirja korral olen juba optimistlikum.