ARVUSTUS: Pocket Card Jockey

Kes ei teaks kaardiladumismängu Solitaire? Tõenäoliselt paljude jaoks seostub just see mäng (lisaks klassikalisele „ma ei tea, mida ma vajutama pean, aga vajutan ikkagi“ Minesweeperile) esmase arvutikogemusega.

Reeglid, mis justkui iseenesest arusaadavaks muutusid ning see õnnejoovastus, kui viimane kaart õigesse kohta sai paigutatud, kõik tornid üksteise järel oma kohalt alla hüppasid ning terve mänguakna enda trajektooriga täis joonistasid… Need lihtsad võlud olid (ja on tänini) suutelised nii mõnegi meist tundideks ekraani ette naelutama. Kõigele eelnevale tuginedes ei suutnud ma siiski kuidagi ennustada, et üheks minu 2016. aasta lemmikmänguks saab pasjanss… segatuna hobuste võiduajamisega. Jah, te lugesite õigesti.

Daamid ja härrad, see on Pocket Card Jockey!

Üks aegade kõige kehvem džoki kukub ühel heal (või pigem halval) päeval hobuse seljast niivõrd õnnetult, et silmi avades seisab ta vastamisi ingliga, kes teatab, et džoki elupäevad on otsa saanud. Viimane on nõus need tagasi andma, aga vaid tingimusel, et džoki täidab oma elu suurima unistuse ning võidab Royal Derby võiduajamise. „Aga ma ei oska ju ratsutada!“ kurdab elukutseline ratsutaja ning ingel annab talle selle tarbeks erivõime – tema ratsutamisoskused hakkavad sõltuma sellest, kui hästi ta pasjanssi laob.

Peale seda algab see õige mäng. Hea stardi garanteerib võimalikult kiire ja efektiivne kaardiladumine. Stabiilse võhma garanteerib võimalikult kiire ja efektiivne kaardiladumine. Hobuse ülima entusiasmi lõpusirge jaoks garanteerib võimalikult kiire ja efektiivne kaardiladumine… Muidugi ei koosne aga terve mäng võimalikult kiirest ja efektiivsest kaardiladumisest, vaid ka raja tajumisest. Kurvides tasuks hoiduda sellelt välja kaldumisest, sest mida kaugemal hobune sisekurvist paikneb, seda kiiremini ta väsib. Lõpusirgel tasuks aga vältida teiste seljataha jäämist, sest vahel võib hobune lõksu jääda ning sel juhul ei pruugi aidata isegi korralikust lõpuspurdist, et teisi eest ära nügida.

Mängu suurimaks puuduseks on tõenäoliselt selle osatine juhuslikkus. Mängija võib jääda eelnimetatud hobuselõksu, sattuda rajal perutavate hobuste ohvriks, mille tulemusena tõugatakse tema hobune eelnevalt märgitud trajektoorilt või siis ei vea lihtsalt kaartidega. Elu võib vahel olla karm ning ebaõiglane…

Üllataval kombel ei saa sellega otsa mängu sügavus. Mida rohkem mängida, seda suurem on tõenäosus, et mängija virtuaalne tall täitub pensionile saadetud hobustega (ning pensionile saatmine ei võrdu siinkohal üheotsalise külastuskäiguga liimivabrikusse), keda saab võimalusel omavahel paaritada. Võimalikult osavate isendite armastuse tulemusena võib sündida eriti eeskujulike võimete ja oskustega poni, kellest võib saada maailmameister. Muidugi, eeldades, et eelmainitud juhuslikkus kaikaid kodaratesse viskama ei hakka.

Esmapilgul ülimalt tobeda kontseptsiooniga mäng osutus tunduvamalt mitmetahulisemaks kui arvata võis ning see oli tore üllatus! Pocket Card Jockey oli kohe kindlasti üks eelmise aasta suurim üllataja, mille veidrust on raske sõnadesse panna ning (nagu te näha võite) kuigi ma üritasin, tuleks seda võimalusel eelkõige ise kogeda.

Oma hobustele saab ise nimed ka panna. Ainuüksi see väärib maksimumpunkte, sest kuidas muidu saaksin näha, kuidas Luuser esimese koha saavutab!