Martini esitamata jäänud PLAYNUPP võidukõne

4. märtsil aset leidnud Eesti Sotsiaameedia Auhindade PLAYNUPP jagamisel esindasin oma artikliga Level1-te aasta parima kirjatüki kategoorias. Kuigi lõpuks pidin alla vanduma Märt Koiki tekstile tee keetmisest, nihelesin ka mina auhindamisel närvipuntrana, võidukõne värisevate käte vahel. Trofeeks olnud play-nupu sümboliga (PLAYNUPP, saate aru, jah!?) lõikelaud jäi paraku koju toomata, kuid kõrgema pilotaaži oraatorlusel pole paslik lasta raisku minna, nii et siin ta on – minu esitamata jäänud südameverega paberile valatud võidukõne.

Kallis publik, austatud žüriiliikmed, Martti Hallik ja see teine õhtujuht.

Ma soovin Teid kõiki südamest tänada selle mõõtmatu aupaiste eest, mis tänu Teie lahkusele nüüd minu peale langeb. Konkurents oli tihe ja ülejäänud kaks nominenti on samuti vaieldamatult kõrgeima poodiumikoha väärilised, kuid seekord langes liisk minule. Loodetavasti ei tekita see meie vahel paksu verd, sest Märdiga tahaksin küll pärast gaalat tassikese teed juua. Ta ju teab täpselt, milliseid vigu vältida!

NAER PUBLIKUST

Gian Lorenzo Bernini, üks barokiajastu silmapaistvamaid skulptoreid ja arhitekte, on öelnud: „Kunstniku tagasihoidlikkus tõstab tema teose väärtust samal määral, nagu null tõstab arvu väärtust“.

Just need sõnad meenusid mulle, kui kuulsin, et olen nomineeritud sellele prestiižele lõikelauale, millega äsja pärjatud sain. Öeldakse küll, et vaoshoitus on voorus, kuid kunstimaailmas tähendab selline suhtumine enne basseini hüppamist ujukatesse telliste ladumist, käsipiduriga paigalt minemist või ilma teekotita tee tegemist. Ajatu kunst ei ole marginaalne, vaid jääb silma ja meelde ning paneb kaasa elama. Mul on seega hea meel, et minu satiirilis-filosoofilises loetelus Uncharted 4: A Thieve’s Endi õppetundidest suutsid žürii ja publik näha neid peeneid nüansse, mille autor mõttelise peitliga oma loo tekstiridade vahele graveeris. Sest kas pole tekst mitte omamoodi skulptuur, mille rohmakast algest voolib kunstnik sule kaasabil elegantse ajahamba puremisele immuunse kunstiteose? Ma arvan, et Bernini oleks minuga nõus.

Mu artikli lugu algab sellega, et ma istusin maha ja mõtlesin, millest artiklit kirjutada. Mind inspireerisid Uncharted 4 tohutult muljetavaldav tehniline teostus ja inimlikult ellutoodud tegelased, loeteluartiklite populaarsus sotsiaalmeedias ning mõõdukas kogus lahjat alkoholi. Kõige selle koosmõjul vajusin ühel tuisusel talveõhtul oma Kalamaja korteris diivanile ning umbes tunni jooksul kribasin valmis teksti, mille Te otsustasite hinnata selle kauni lõikelaua vääriliseks.

Juba tol õhtul neid saatuslikke ridu kirjutades aimasin, et sündimas on midagi suurt. Ma tundsin, et olen kaotanud enda üle kontrolli ja mingi kõrgem võim justkui paneks mu sõrmed minu eest klaviatuuril nii veatult tantsima. Järgmisena tundsin, et see kõik on väga sügavamõtteline, sest videomängudes juhime ju meie ise oma tegelaste fiktsionaalseid elusid ja paneme nad tegema võrratuid ning võimatuid asju. Järgmisena vaatasin mõtliku pilguga kaugusesse ja sõin kohukest, mida on raske teha, kui samal ajal mõtliku pilguga kaugusesse vaadata. Ülejäänu on juba ajalugu.

Kuid just nagu Andrus Veerpalu, kes poleks teinud suuri tegusid ilma tubli määrdemeeskonnata, ei oleks ka mina suutnud üksinda tänast päeva reaalsuseks teha. Ma sooviksin tänada Level1-te ja meie peatoimetajat Sten Kohlmanni, kelle kriitilise pilgu all sai mu heast artiklist PLAYNUPP aasta parima kirjatüki tiitliga pärjatud artikkel. Veel tahan tänada oma eesti keele õpetajat, kes tegi mulle selgeks, kuidas sõnu paberile ritta laduda, ja oma ema, kes sundis mind kooli minema, mistõttu sain oma eesti keele õpetajaga tihemini kokku saada. Uuesti edastan suured kiidusõnad publikule ja žüriile, kohutavalt humoorikale Martti Hallikule ja sellele teisele õhtujuhile ning minu kaasnominentidele, Märdile ja Annale. Märt, sa oled tõeline teerajaja!

NAER PUBLIKUST

Minu jaoks pole see trofee tavaline lõikelaud. Ma ei kavatse sellel hakkida ainult kurki ja sellerit ja avokaadot. Ma isegi ei söö avokaadot! Ei, sellel laual asun mina lõikuma oma ideid, et nende unikaalne essents tuleks veel tugevamalt esile inspiratsioonihautises, mis alaliselt mu kuklas tasasel tulel podiseb. See trofee pole tavaline tükk puitu, millesse on kolmnurk graveeritud. See on suurematele tegudele viiv hüppelaud, millesse on kolmnurk graveeritud!

Suur aitäh!

SEISEV OVATSIOON