ARVUSTUS: Dark Souls III: The Ringed City

*Märge lugejale: Enne artikli lugemist pane pähe kõrvaklapid, vajuta siia ning naase praeguse kirjatüki juurde*

Umbes kuus aastat tagasi panin ma enda PlayStation 3 konsooli mängu nimega Dark Souls. Naiivse 13-aastase videomänguvõhikuna ei teadnud ma aga seda, et see on mitteametlik järg 2009. aasta Demon’s Soulsile (mida olin selleks ajaks mänginud) ning just siis algas minu elu kõige suurem hullumeelsus, depressioon, meeletu kurbus ja kes teab mis, kuna just see arendaja From Software’i seeria on üks kõige kurikuulsamaid mängusarju maailmas.

Igatahes, aastaid on möödunud päris mitu ning olen läbi elanud esimese, teise ja kolmandagi Dark Soulsi, samas universumis aset leidva PlayStation 4 eksklusiivmängu Bloodborne’i ning läbi mänginud ka kõikide lisapakid. Aja möödudes olen saanud aina paremaks ning olen kõik need eelnimetatud teosed vallutanud näiteks kordagi enda atribuute tugevdades või kasutades ainult ühte relva või rusikaid.

Nüüd on kätte jõudnud see aeg, kus tuleb jätta hüvasti. Dark Souls III viimne lisapakk, The Ringed City, on kõige viimane mängitav asi, mis kannab enda nimes sõnapaari Dark Souls. Peale eelmist lisapakki, mis jättis mind päris külmaks (ma olen kohutavalt vaimukas), on just käesolev epiloog see, mida nii mina kui ka sajad tuhanded teised mängijad on oodanud.

Peale Tuhahinge ning Õe Friede mahakoksamist jõuab mängija sõna otseses mõttes maailma lõppu, et leida üles tiitlis kajastuv kaadervärk – Tume Hing. Maailma lõpus on aga kõik eelnevad ajastud segunenud – niisiis on veteranmängijatele äratuntavad paljud kohad varasematest teostest, nagu näiteks originaalne Firelink Shrine või Earthern Peak, mis kõik on varemetes ning moonutatud. Läbi nende käies saavad kõige pikaaegsemad ning loost huvitatud mängijad vastused oma igivanadele küsimustele ja samas ka juurde veel uusi küsimusi, sest noh, Dark Souls.

Lisapakk ise on üpriski raske. Alade disain on päris lineaarne, avastamisruumi sellistel lagedatel aladel vähe ning nad on kole lühikesed. Vaatamate sellele on need täidetud raskete vaenlastega, kes varieeruvad uutest kollidest kuni mõne tuttava näoni ning jah, nagu iga eelmise tiitli korral, on ka siin olemas draakon (keda näeb päris mitu korda, soovitan silmad kuklas hoida), kellega võitlus oli minu jaoks selle lisapaki eepilisim punkt. Lisaks on alad täidetud ka lõksude ning sellele vastavalt ka nänniga, mille saamiseks tuli nii mõnigi kord ennast ohverdada.

Sest noh, Dark Souls.

Nagu kõnealusele seeriale kohane, ei saa me üle ega ümber bossidest – neid on siin neli (vastukaaluks eelmise lisa, Ashes of Ariandeli kahele mannetule [tegelikult see viimane oli päris huvitav, kui järele mõelda] bossile). Nad on väga mitmekesised, varieerudes kohutavalt suurtest deemon-nahkhiirtest kuni standardsele mängija-versus-mängija tüüpi bossile, kes meenutab eelmistest mängudest näiteks Old Monki või Looking Glass Knighti võitlusi, sest ka seal on šanss arvuti vastu võitlemise asemel hoopistükkis teise mängijaga vastamisi astuda (või siis lausa ise bossi rollis olla). The Ringed City viimane heitlus aga jättis mu suu ammuli, sest nii head võitlust pole ma alates 2009. aasta Demon’s Soulsi Võltskuninga Allanti madinast mänginud. Ma soovitan olla lihtsalt valmis väga, väga pikaks lahinguks ning liimida oma näpp eemalepõiklemise nupu külge kinni.

Sest noh, Dark Souls.

Lisapaki kulminatsioon oli minu jaoks täiesti arusaadav, kuid et tõeliselt mõista seeria lõppu ning panna see kirss tordile või täpp i-le, peab olemas olema ka Ashes of Ariandel. Kindlasti ka kõik teised, kes vähegi on mängu loosse süvenenud, saavad veidikene selgust kogu sellele kuueaastasele rännakule.

Ja nii ongi see läbi. Ma olen veidikene kurb, sest minu jaoks on üks hirmuvalitsus, mida ma nautisin, lõppenud. From Software’i ja autori Hidetaka Miyazaki jaoks pole see aga kindlasti viimane projekt – nimelt liiguvad kõlakad, et mänguüritusel E3 kuulutatakse välja järg Bloodborne’ile. Eks näis, kas need vastavad tõele.

Senikaua ma aga loodan, et iga mängur võtab ükskord kätte ja mängib läbi vähemalt ühe Soulsi seeria teostest, olgu need nii rasked kui tahes. Tulemus ja mänguelamus on seda väärt.

Aitäh, lord Miyazaki ning aitäh From Software.

Ning lõpetuseks sõnad minu sõbralt esimesest mängust, Astorast pärit Solaire’ilt.

„Praise the Sun!“ \[T]/