ARVUSTUS: PaRappa the Rapper Remastered

Vahel on üpriski ulmeline mõelda, et oleme jõudnud otsapidi juba kaheksandasse konsoolipõlvkonda. Seda veidram on vaadata tagasi minevikku ja uurida, kui hästi on ajahambale vastu pidanud mitmed me nooruspõlve lemmikmängud. Kuidas oleks näiteks aastal 2017 Parappa the Rapperit mängida? Tänu värskelt ilmunud Remastered versioonile saab see küsimus nüüd vastuse.

Euroopas ilmus Parappa the Rapper esmakordselt 1997. aastal ning nüüd, pea 20 aastat peale tolle räppiva virtuaalse kutsika sündi on mänguriteni toimetatud uusversioon. Ma mängisin seda ning olen pettunud. Pettunud endas, pettunud maailmas. Kindlasti mitte pettunud multikalike tegelaste räppimisoskuses, aga siiski pettunud mängus.

Parappa the Rapper Remastered tuletab suurepäraselt meelde, kuidas rütmimängu žanri üks veteran kahvatub noorema põlvkonna kõrval. Kahekümne aasta jooksul on ohtralt vett merre voolanud ning ka rütmimängude parameetrid piisavalt muutunud, et meid teavitada sellest, kuivõrd ajale jalgu antud teos jäänud on. Samas tekkis mul küsimus, et kas Parappa the Rapper on üldse kunagi hea mäng olnud?

Parappa on noor koerapoiss, kelle suurimaks probleemiks on armastatud tütarlapse (päevalille Sunny) südame võitmine. Oma eesmärgi täitmise visatakse teele ette mitmeid takistusi, nagu näiteks juhilubade hankimine, oma isa auto puruks sõitmine ja seejärel varuosade ostmine või kasvõi tungiv vajadus tualetti kasutada. Kõike saab õnneks räpiga lahendada. Ainus, mida Parappa tegema peab, on uskumine ning sellega tal probleeme pole – iga lugu algab kutsika usu valju kuulutamisega.

Visuaalselt näeb mäng väga kena ja värviline välja (kui 90ndate lõpust pärinevad originaalsed vahevideod välja arvata) ning muusika on lõbus ja kaasahaarav, ent see kõige tähtsam element – mängitavus – on tõsiselt puudulik. Mitte ainult seetõttu, et teosel pikkust kõigest kuue erineva (ja üpriski lühikese) taseme jagu, vaid nende läbiminegi muutub üpris kiirelt väga tüütuks. Suurimaks mõjutajaks on muidugi asjaolu, et sellest, kas mängija nupuvajutus läks kirja perfektse sooritusena või mitte, on väga raske aru saada. Mängimist ei tee lihtsamaks kerge viide heli ja nupupressi vahel. Kuuest tasemest kolme pidin just sel põhjusel teist korda uuesti mängima. Terve teose läbimiseks kulus mul siiski kõigest umbes tunnike.

Parappa the Rapper on ideeliselt tore vahepala, ent aeg ei ole tema vastu armuline olnud. Mõnda mängu lihtsalt ei tasuks minevikust välja rebida, sest vahel ei aita isegi roosad prillid, et peita vigu, mis alati nähtaval on olnud.