„Kõik raha ruttu mulle!“ hüüab Activision kõva häälega

Konsooligeneratsiooni vahetusega oleme sattunud olukorda, kus mängutootjad üritavad lisaks enda põhitegevusele ka taaselustada eelnevatele mängukonsoolide põlvkondadele loodud mänge. Arendajate esmapilgul ülla eesmärgiga tunduvad teguviisid muutuvad vähem suursuguseks, kui vaatame aastaid tagasi ilmunud mängude hindasid uutel konsoolidel.

Jah, ma tean, et kõik on liiga kallis ning kunagi pole keegi rahul kui jutt käib ükskõik mille väärtusest, kuid siiski… Ärilises perspektiivis on mõistetav, et kui ostetakse, siis tuleb ka müüa ehk – kus nõudlus, seal pakkumus. Kuid, mis subjektiivselt vastukarva käib, on asjaolu, et mängutööstus on ülemaailmselt suurem kui kunagi varem ning stuudiod teenivad üha suuremaid kasumeid igal aastal, kuid tegelikult pole mängijatele väga palju vastu antud. 2016. aastal oli ülemaailmse mängutööstuse hinnanguline käive 90 miljardit dollarit. Activision Blizzard, antud artikli muusa,  hoidis 2015. aasta seisuga 3,32 miljardi dollarise käibemahuga kogu tööstuses viiendat kohta. Seega, mängude turumaht kasvab, elustades vanemaid mänge uutele konsoolidele, luues ning uuesti müües paleoliitikumist pärit teoste progresseerunud versioone ja peale seda kõike, kui aega peaks üle jääma, arendab uusi mänge.

Modern Warfare Remastered on olnud üks kohutav sündmuste jada. Esiteks tuli osta Call of Duty: Infinite Warfare, et üldse mäng saada. Teiseks toodi mitmikmängu sisse mikrotehingud. Kolmandaks teatati, et kõigi allalaetavate lisade eest tuleb maksta (vastupidiselt turustandardiks saanud põhimõttest, kus uuenduskuuri saanud mäng hõlmab kogu allalaetavat sisu koheselt). Kõigele eelnevale lisaks ilmus hiljuti mängu uus kaarte sisaldav lisapakk nimega Variety Map Pack DLC, mis annab juurde neli uut/vana  mänguala. Mis on hind, küsite? 15 dollarit või meile 2011. aastast saati kalliks olevas rahas 15 eurot. Võibolla pole asi isegi niivõrd valuuta väärtuslikus kulus, vaid tundes, mille mänguväljastaja fännidele tekitab. Rõhudes nostalgilisele, ajatruule ning tugevale austajatebaasile, küsitakse 15 eurot lisa eest mängule, mida me isegi ei saa eraldi osta.

Vaadates suuremat pilti, pean tunnistama, et mind tegelikult mikromaksed, kallid „uuendatud“ mängud või hiiglaslik kogus allalaetavat sisu nii väga ei häirigi. See ei häiri mind juhul, kui stuudio suudab antud teenitavast tulust mõistliku osa suunata tootearendusse, küll aga vaadates Activisioni viimaste aastate publitseeritud mänge, siis tundub, et seda ei tehta. Loomulikult pole see ainult Activisioni probleem.

Võiksime öelda, et Playstation 4 Pro ja Xbox-koodnimi-Scorpio turuletulekuga me antud probleemis lahendust ei saa niipea, vaid pigem on tegemist süveneva nähtusega. Siinkohal leian enda mõtteist järgneva skeemi: Activison poogib enda järgneva Call of Duty külge ka Modern Warfare 2 Remasteredi (saadaval ainult põhimänguga, arvestame 60€); et saavutada analoogset sisu originaalversiooniga, tuleb osta vähemalt kaks lisapakki 15 eurot tükk – jõuame 90 eurose eelarveni. Nüüd, et mängida mängu PS4 Pro või koodnimi Scorpio konsoolil (kõrgema resolutsiooniga pildiga), tuleb osta uuendus 30 euroga. Loomulikult viskab arendaja juurde „hunniku tasuta mikrotehinguid“ kui sa seda teed. Seega, et saada endale vääriline Modern Warfare 2 Remastered tuleb välja käia 120 eurot – vähemalt saab kaasa nende uue mängu, millesse nad pole tõsiselt investeerinud ning mis on subjektiivse eeldusega halb. Kindlasti on kogu süsteemi juures palju nüansse, mida ma ei puutunud, kuid tuleb tunnistada, et tarbija seisukohast on mängumaailm selgelt muutunud ning varsti kaob ka unustuste hõlma meiesuguste heietamine ning aksepteeritakse fakti, et ostes 60 eurose mängu, tuleb selle mängimiseks lõpuks siiski topelt maksta.

Kokkuvõtvalt hüüan juba vaikselt hääbuval häälel, asendades rahakotis leiduvat paberit pisaratega: „Activision! Sa imed!“

Allikas: Kotaku