Leho mängis mais… limbolaadseid mänge

Limbo populariseeris aastal 2010 siluetipõhised, minimaalsete värvidega külgvaates mõistatusplatvormikad. Nüüdseks on kümned ja kümned mängud Limbost inspiratsiooni saanud ja idee- ning tehniliste lahenduste laene võtnud.

Seekord vaatan ma kuut mängu, mis minu hinnangul veidigi limbolaadsed. Muidugi on selliseid palju-palju rohkem, kuid aega oli mais nende ülevaatamiseks piiratult. Päris mitut soovitut ma seekord mängida ei jõudnud, nii et tõenäoliselt naasen teema juurde tulevikus. Tunnistan ka, et enamus siinsetest on mul mängitud hiljuti, kuid paar teemakohast lugu tulevad sahtlist pea neljaaastase tolmukihi alt ja on mängudega suhteuuenduse järel tänapäevale vastavaks poleeritud.

Toby: The Secret Mine

Toby on nukitsamees, kes päästab oma semusi ja ajab taga nende röövijaid. Niipalju loeb minimalistlikust mängust välja… ja sellest piisab. Sobiv muusika ja stiilne graafika loovad lisaks mõnusa atmosfääri. Mäng on kütkestav, kuid mulle, kes ma pole kunagi kiirust ja täpsust nõudvaid platvormikaid seedinud, kohati ärritavalt raske. 21 taseme keskkonnad on täis ohte, millest mööda saamine vajab mõnikord kümneid ja kümneid katseid.

Üldiselt on tšehhi Lukas Navratili mänguke siiski soovitatav ning platvormivalik lai (arvuti, Mac, Linux, Xbox One, PS4, WiiU, iOS ja Android).

FEIST

Feist ja Toby: The Secret Mine on väga sarnased, nii perspektiivilt, graafiliselt stiililt, kui atmosfäärilt. Ka Feist on minimalistliku esitusviisiga lugu metsalistest (tinglikult öeldes jälle trollid ja nukitsamehed) ning oma lähedaste päästmisest suuremate ja tugevamate käest. Ka on mõlemad Kesk-Euroopast ning ilmusid 2015. aastal vähem kui kolmekuulise vahega arvutile, olles nüüdseks saadaval paljudel platvormidel.

Kui ma Toby: The Secret Mine’i ja Feisti arvutisse paigaldasin, arvasin teiste mängurite arvamustega tutvununa, et ehk ei saa ma Toby lõpetamisega hakkama, kuid Feisti kümne taseme läbimine peaks olema jõukohane. Tegelikult on Feist aga hullumeelselt raske! Vähemalt minule, kes ma kulutasin sellele ujuva juhitavusega šveitslaste mängukese lõpetamise nimel palju tunde. Seega on mul Feistiga armastan/vihkan side – see on kütkestava välimusega, kuid talumatu iseloomuga.

Albert and Otto: The Adventure Begins

Alberti ja Otto täielik seiklus pidi ilmuma nelja episoodina, kuid poolteist aastat pole arendajad sel teemal sõna võtnud ning karta on, et vaid üheosaliseks see jääb. Minul sellest kahju pole, sest taas on tegu mulle liiga raske mänguga. Umbes poole peale rassisin, siis tundusid selle mängu pusled ja kadalipud minu maitsele mitte sobivat. Minimalismi ma üldiselt hindan, kuid sürrealismi ja Natsi-Saksa sellisest sidumisest ma siin aru ei saa. Kunagi piltide-videotega hea esmamulje jätnud poolik mänguke jääb pooleli ka minul.

Oscura: Lost Light

Päris pisikestena oleme vist kõik korra mõelnud, kas austraallased käivad pea alaspidi. Sealsed mängutegijad, koondunud laheda nime alla Chocolate Liberation Front, kasutavad seda nippi igatahes ühena käesoleva mängu võimetest. Gravitatsiooni kõrval on mängukannideks ka mateeriakoondamise, ajamöödumiskiiruse manipuleerimise ning plahvatuste esilemanamise võimed. Tasemetele antakse kaasa kaks võimet ja nende vahel vahetades tuleb kangelaselukas elusalt lõppu viia.

Oscura: Lost Light on Oscura sarja lauamasinatele tulemine – varasemad kaks mängu on olnud nuhvlitele. Kuna arvutiversioon näeb päris stiilne välja, olen sellel paar aastat silma peal hoidnud, kuid samas olin kohe alguses suht veendunud, et selle mängitavus pole mulle ja kogemus jääb proovimiseks. Tegin rohkem kui kahekümnest kadalipp-tasemest viis levelit läbi… ja nii jäigi. Kel selliste mängude jaoks silma ja kätt, siis tegelikult tasub proovida. Tihedalt paigutatud salvestuspunktid muudavad selle teiste samalaadsete mängude seas kasutajasõbralikumaks.

OddPlanet

Kummalisele võõrale planeedile kukub kosmosekapsel ja välja astub väike tüdruk. Usinalt hakkab ta sünget sidescroller-maailma avastama, mis on justkui Limbo ja OddWorldi segu. OddPlaneti tegijad Piotr Królil ja Sewer Hrehorowicz oma inspireerijaid ei salga.

Minu esimene kokkupuude OddPlanetiga oli aastal 2013 Gamersgate vahendusel, kui ilmus esimene episood. Siis ma kirjutasin: „Nagu Limbos, ähvardab ka OddPlanetis suurte valgete silmadega last iga nurga taga surm lõksude ja elukate näol. Pusled pole keerulised, kuigi mõni võib ringi tiirutama panna. Pigem esitab väljakutse surmi põhjustav ebatäpne kontroll. Automaatsed salvestuspunktid pole kauged, kuid siiski tunduvad uuesti kuluvad mõned või kümned sekundid mängu enda süü tõttu ebaõiglased.

Pilt on ilus ja helitaust ebamaise meeleolu tekitamisel edukas, aga just siis kui mäng oma atmosfääriga lummab, saabub lõpp. OddPlanet on väga lühike – teistkordseks läbimiseks, kui lahendused teada, kulub vaid veerand tunni ringis. Suurim probleem on hind, isegi nii natukese raha eest on mängu vähe.

OddPlanet on nagu mõnus snäkk banketil – võtad tüki, saad maitse suhu, jalutad tagasi, kuid siis kandiku põhi juba läigib. Terve õhtu kriibib isu ja pettumus hinge. OddPlaneti tegijatel olid küll laiad plaanid, kuid kevadel edutult lõppenud Indiegogo kampaania tõmbas sellele kriipsu peale. Kas tüdruk OddPlanetil ka edasi rändab, on lahtine, kuid arendaja sõnul lähiajal kahjuks mitte.“

Poolakad ei visanud mängu nurka ja aasta eest jõudis Steami kolme episoodiga kogumik. Jätkatud on samamoodi. Keskkond on kena. Kontroll on kohutav ja ülesanded segased. Kaks lisaepisoodi on samuti lühikesed ja 7€ hind liiga kõrge. Juurde on tulnud mure pildi lahutusvõimega (ei, mängus ei saa ühtki seadet ise sättida) ja soov, et antud mootoriga lõpetaksid arendajad igasuguse tegelemise. Kui OddPlanetiga edasi minna, on vaja palju paremat tehnilist skeletti ja palju rohkem liha sisu näol.

Lament

Ka Lamenti peategelane on surmaga silmitsi seisev väike tüdruk. Rootsi stuudiost Crobasoft Interactive 2012. aastal tulnud külgvaateplatvormikas on küll lühike, kuid hind on sobilik.

Kena pildi, kauni muusikatausta, melanhoolse ja sürrealistliku õhustikuga mängu lugu ei ütle ega näita ühtegi sõna. Minimalistlik stiil sobib, kuid tekitab ka segadusi. Näiteks on narratiiv erinevalt tõlgendatav – üks versioon on, et suremas tüdruk Emma meenutab viimase hingetõmbe unes oma lühikese, aga musikaalse elu tähtsündmusi.

Samuti pole arusaadav, mida tegema peab. Reedan, et korjama peab peidetud noote, vastasel juhul jääbki mängus ringi jooksma. Edenemiseks tuleb lahendada mõistatusi – tuleb kindlas järjekorras takistavatele elukatele hüpata. Mõistatustel on tunda kerget Braidi mõju.

Tasemed on meeldivad ja ebareaalsed, tekitades küsimusi, kas ollakse taevas või maa all. Hõljuvad puud, tunnelid, linnavaremed jm toad on maagia, unemaailma ja reaalsuse kokteil.

Murekohti on. Juhtimine on kohati ebatäpne, olla võiks täisekraan-vaade, salvestupunktide vahe on pikavõitu, kestus on lühike, läbimisel lahtilukustuva ralli ajavõtt on vigane. Kuid need kribad on liiga nõrgad, et rikkuda võrratu atmosfääriga reisi.

Peab mainima, et Steamist seda mängu ei leia, salne Lament on hoopis midagi muud. Käesolev muusikaline kurblugu  on saadaval Gamersgate’is.