Kui mõelda mängude peale, milles astub üles ka ikooniline õudusfilmitegelane Jason Voorhees, tuleb esimese asjana ette Mortal Kombat XL. Või siis see NESi mäng, mis 1989. aastal ilmus ja millest põhjusega ei räägita.

Selle aasta maikuus sai Jason uue võimaluse, sest ilmus asümmeetriline mitmikmäng Friday the 13th: The Game. Algselt Kickstarteri projektina alguse saanud ning nüüdseks juba nii Xboxil, PlayStationil kui ka arvutil mängitav teos sai üsna kiiresti populaarseks, kuna kes meist ei tahaks olla Jason Voorhees ning laagrikasvatajaid tappa, eks? Eks?

Idee iseenesest on lihtne – mängus on kokku kaheksa inimest, kellest üks on hokimaskiga mõrtsukas. See tähendab 12,5% võimalust teisi nottima hakata. Kui mäng algab, peavad 7 ohvrit põgenema. Selleks on neli viisi: kas põgeneda autoga, paadiga, kutsuda politsei või siis olla mage ning lihtsalt 20 minutit elus püsida, sest siis saab öö läbi. Peale selle saab Jasoni ka ära tappa, kuid see on pikk ja keerukas, ent loogiline protsess, mis nõuab päris palju koostööd.

Oleks see siis praktikas vaid nii lihtne. Nimelt on mängu serverid (kuigi neid on nüüdseks veidikene kõpitsetud) õudsamad kui Jasoni „ki-ki-ki-ma-ma-ma“ heliefekt, sest pole haruldane juhus, kui taimer, mis näitab kaua olen pidanud matši ootama, näitab üle 10 minuti. Lisaks sellele on pea igas mängus, mille võrgu kaudu olen leidnud, üks või kaks inimest, kes lihtsalt öise õuduse nautimise asemel end seintesse, katusele või muusse Jasonile ligipääsmatusse kohta suruvad. Või mis veel parem – „sõbralik tuli“. Paratamatult sain ma tihti surma, korjates üles jahipüssi. Minu mõrtsukaks polnud mitte 2-meetrine matšeetemees, vaid hoopiski troll, kes ise mu relva tahtis.

Lisaks see igavesti õudne nägu ning tumesinise metsamehe pusaga tüüp, kes iga introfilmi käigus surma saab. Puhka rahus, suvaline tegelane. Seetõttu on seda mängu kõige parem nautida koos sõpradega privaatmatšis. Tuleb vaid kokku koguda 7 semu ning lõbus õhtupoolik on garanteeritud.

Siiski müts maha arendajate ees. Jasoneid on kokku kuus, kõik pärinevad loomulikult seeria erinevatest filmidest (hiljuti lisati ka Retro Jason sellest kohutavast NESi mängust). Igal neist on omad nõrkused ja tugevused, mis varieeruvad sellest, kas mõrtsukas saab joosta kuni selleni, kui kiiresti tema võimeid saab kasutada. Kolm kaarti – Packanack, Camp Crystal Lake ja Higgins Haven – on samuti otse filmidest välja rebitud ning on päris lahedad. Ausalt, voodi alla peitu pugemine või metsa pagemine on täiega tuus, eriti kui kuuled seda meloodiat, mis tähendab, et

Jason

On

Ligidal

Ka tapaviisid on tuttavad. Näiteks see magamiskotiga peksmine, kaminasse lükkamine või minu personaalne lemmik, kus Jason lihtsalt lööb rusikaga pea otsast. Kaheksas osa oli hea film.

Friday the 13th: The Game on päris lõbus mäng, kuigi veidikene katkine ning jabur. Täpselt nagu ka filmid.