ARVUSTUS: Valkyria Revolution

Esimesed kolm Valkyria Chronicles mängu on minule sama kui mõne filmiguru jaoks on seda „Sõrmuste Isanda” triloogia. 2010. aastal käisin ma enda emale nii kohutavalt pinda, et suutsin endale lunida PlayStation Portable konsooli spetsiaalselt Valkyria Chronicles II jaoks. Kolmas osa aga ilmus ainult Jaapanis tänu PSP kehvadele müüginumbritele, kuid sellegipoolest sain tutvuste kaudu oma käed ka sellele külge.

Sellest ajast on möödas kuus aastat ning vahepeal tundus, et SEGA on koguni oma seeria ära unustanud. Kuid eelmisel aastal (koos esimese mängu uusversiooniga) kuulutati välja Valkyria: Azure Revolution ning ma olin nagu jälle see 13-aastane poiss, sest esimese asjana läksin ma ema juurde raha küsima.

Nüüd juba Valkyria Revolution nime kandev mäng on täiesti eraldiseisev – see eksisteerib omas universumis, ei kasuta eelmistest tiitlitest tuntuks saanud BLiTZ võitlussüsteemi ning on ka visuaalselt erinev tänu Gouache-nimelisele mängumootorile. Seepärast ei võtnudki ma algusest peale seda teost kui Valkyria Chroniclesi uut episoodi, vaid kui täiesti uut ja värsket lisa Valkyria frantsiisist.

Loo süžee keerleb Amleth Grønkjæri ning tema lapsepõlvesõprade ümber, keda teatakse Viie Reeturi nime all. Lugu ise on jutustatud in medias res vormis läbi ühe õpetaja silmade peaaegu 100 aastat peale mängus aset leidvate sündmuste toimumisest. Nimelt üritab üks õpilane teada saada nende Reeturite tegelikku tausta ning õpetaja nimega Richelle just sellest talle räägibki.

Viis Reeturit, kelle lapsepõlv möödus orbudekodus, olid välja hiilinud, kui paha Ruzi impeerium põletas maha nende kodu ning röövis ära Maria – ainukese inimese, kes oli neile nii ema, õe kui ka parima sõbra eest. Kümme aastat hiljem on need viis inimest oma alades vägagi tunnustatud: kes spionaažis, kes poliitikas, kes ajakirjanduses, kes ragniiditööstuses. Peategelane Amleth on loonud aga Anti-Valkyria salga ning tegutseb seal kaptenina. Paraku juhtub nii, et riik, kus nad elavad (Jutland) on saanud ökonoomilise blokaadi just ei kellegi muu kui Ruzi impeeriumi poolt ning Viis Reeturit kasutavad ära võimalust maksta kätte oma lapsepõlve röövinud inimestele, pannes aluse sõjale väikeriigi ning hiiglasliku impeeriumi vahel.

Just selline lugu mulle meeldibki 😉

Teos ise leiab aset Euroopa industriaalrevolutsiooni ajal, mistõttu pole tal mitte mingit seost Galliaga. Vaheklippe on mängus üpriski palju: kulub umbes pool tundi, et lahinguväljadel madistama hakata. Seevastu aga on lisatud rohkem avatud maailma, näiteks promenaad, mis on täidetud inimeste, poodide ja kaupmeestega, kelle emotsioonid varieeruvad sõja kulgedes. Lisaks saavad poed uute valduste hõivamisel ligipääsu uutele kaupadele, mida saab rätsepa või sepa juures lasta uuteks ja paremateks riietusesemeteks teha. Relvi saab uuendada ühe Reeturi, Basili, ragniidivabrikus (ragniit on element, mis annab energiat igale asjale). Selleks pole vaja materjale, vaid hoopiski alkeemiaelemente, mis on põhimõtteliselt selle mängu maagia. Maagia varieerub nõrkadest tulepallidest kuni taevast alla prantsatavate meteoriitideni.

Võitlemine lahinguväljadel ise on päris huvitav. Kuigi neid platse, kus võidelda, pole eriti palju, on missioone see-eest hulgi tänu „free battle“ süsteemile. Need on lihtsalt kõrvalised missioonid, mis muudavad sõja kulgu. Näiteks saab tagasi lükata vaenlaste rünnaku enda alale. Selle tegemata jätmisel võtavad pahalased mängija valdused üle ning kaupmeestel pole enam ligipääsu teatud materjalidele.

Kui Valkyria Chroniclesi seeria kasutas BLiTZ-süsteemi, mis on see omalaadne kombinatsioon reaalajas ning käigupõhisest võitlussüsteemist, siis Valkyria Revolution on juba päris reaalajas. Enamus võitlusi saab läbi lihtsalt par korda X-nuppu vajutades, sest vaenlastel pole eriti palju elusid. Maagia, granaadid ja relvad on samuti kasutatavad ning siin väljendubki see ainuke väga nominaalne käigupõhine koht –  aeg jääb seisma, kui tegelane kasutab ühte eelnimetatud vahenditest. Karaktereid, keda kontrollida, saab olla korraga neli ning kõiki neid saab vahetada omal soovil reaalajas. Näed, et Ophelia juures on palju vastaseid ning sa tahad kasutada tema Galdrit? Pole probleemi. Pole enam granaate, kuid silme ees on suur hunnik pahalasi? Vaheta Helenale. Tegelasi kokku on 12, mis on tegelikult päris väike ports võrreldes eelnevate mängudega, kus neid oli umbes saja ringis. Ausalt.

Ning muusika. Yasunori Mitsuda on teinud vägagi fantastilise töö. Muusika on seotud ka mängu looga (internetist võib leida ka Karaoke Revolutioni meemikesi), sest nii printsess Ophelia kui ka Valkyria Brunhilde valdavad Galdrit, ka päris mütoloogias eksisteerivat laulumaagiat.

Valkyria Revolution on hea mäng. Tänu sellele teosele saigi Valkyriast frantsiis kahe haruga: Chronicles ja Revolution. Seetõttu ongi teda eelmiste mängudega võrrelda veidikene tobe. Päris revolutsiooniline teos see küll pole, kuid imeline muusika, mis on väga hästi loosse seotud, ilus väljanägemine ning vägagi põnev lugu teevad Valkyria Revolutionist täiesti hea ja nauditava kogemuse. Peale selle on kõik lisapakid tasuta!

Ning palun jätke meelde, et see EI OLE Valkyria Chronicles 4. Palun.