Kuidas lahkusid siit ilmast minu Elusive Targetid? Vol 2.

Nüüd, kui Hitmani esimene hooaeg on ametlikult lõppenud (sest kõige viimane Elusive Target tuli, nägi ja jäi enda elust ilma) on aeg teha järg minu esimesele nimekirjale, kus lugesin üles erinevad viisid, kuidas minu sihtmärgid siit ilmast lahkusid!

Ühe aasta jooksul jõudis mängu tervelt 26 erinevat Elusive Targetit. Paljud kasutajad küsivad ja loodavad, et mängu arendamise eest vastutav (hiljuti vabaduse võitnud) Io-Interactive muudaks seni vaid limiteeritud ligipääsuga sihtmärgid mängu alaliseks osaks, et neid saaks igal ajal uuesti ja uuesti tappa. Kas see juhtub ning kui palju see antud mängulaad läbi selle oma võlu kaotaks, me hetkel ei tea. Seni saame lihtsalt minevikku vaadata!

The Chef

Gabriel Santos ei ole teps mitte nagu kunagine telekokk Imre Kose, vaid rohkem nagu Gordon Ramsay… kui Gordon Ramsay käituks absoluutselt igaühega nagu viimane jobu. Ausalt öeldes sellega Santose patud ka piirduvad – kui teiste puhul võime rääkida suurejoonelistest kuritegudest, siis Kokk kaotas oma elu lihtsalt selle tõttu, et ta oli mölakas. Vahel aga sellest piisab, et tagumiku alla üks plahvatav tulekustuti panna. Kolmteist maas.

The Angel of Death

Etta Davis, keda kutsutakse hellitavalt Surmaingliks, on armas vana daam, kes ei teeks lillelegi liiga. Või kas ikka on nii? tegelikkuses on tolle pisikese tädi sees peidus üks suur koletu õelus, tema kätel on aga võõras veri. Ilmselgelt ei ole taolise inimese eksisteerimine jätkusuutlik ning ainuõige tegu on teda sulatinaga kostitada. Kiire surm on miski, mida vaid vähesed palgamõrtsukad endale lubada saavad, seega Etta peaks mulle tänulik olema. Neliteist maas.

The Guru

Ühe õige guru ülesandeks on aidata inimestel leida sisemine jõud, mis viiks nende oskused ja võimed täiesti uuele tasemele. Sel juhul peaksin ma Richard J. Mageele ühe suure-suure aitäh ütlema, sest kui poleks olnud teda, siis ei oleks tõenäoliselt juhtunud ka seda, et ma ta teistele täiesti märkamatult elimineerin. Viisteist maas.

The Food Critic

Wen Ts’ai on süüdi täpselt samas asjas, milles Gabriel Santos – ta on lihtsalt räme, räme tropp. Kui aga Santos oskas vähemalt süüa teha, siis Wen Ts’ai ei oska sedagi ning ainult kritiseerib teiste loomingut. Kui päris aus olla, siis ma saan aru, miks ta kellelegi ei meeldi. Mees ei tee muud, kui vaid kõnnib hotellis trepist üles ja alla, et viis sekundit köögis kokkade peale karjuda ja siis tagasi ülakorrusele istuma minna. Ma tahtsin ta suure pauguga õhku lasta, aga Andri ei lubanud. Pauk oli seega pigem pisike. Kahjuks läks videomaterjal kaduma… Kuusteist maas.

The Chameleon

Ma pisut kartsin Richard M. Foremanit, vähemalt alguses. Tema mahavõtmise puhul kehtisid eritingimused, mis teoorias muutsid kogu ettevõtmise tunduvalt raskemaks. Pärast aga selgus, et kogu asja oleks saanud tunduvalt kiiremini korda ajada. Seitseteist maas.

The Blackmailer

Walter Williams oli esimene sihtmärk, kelle puhul me isegi ei hakanud videot tegema, selle asemel otsustasin pisut ise rahulikult nokitseda, et lahti lukustada talvemantel. Selleks oli vaja mul kokku koguda 5 „Silent Assassin“ tähist, mis viitaksid minu võimekusele sihtmärgid märkamatult maha võtta. Seni oli mul olemas aga vaid üks. Õnneks oli Walter Pariisis ning kui on üks kaart, mida ma tean, kui enda paremat kätt (vasak on pisut võõram), siis suutsin ta mürgisüstiga ühes lavataguses koridoris maha võtta. Kaheksateist maas.

The Warlord

Adeze Oijofor, teatud ka kui Nne Obara, on üks Aafrika kardetumaid sõjapealikke, seega pole ime, et keegi tahab teda surnuna näha. Iseenesest oli ülesanne lihtne ning Adeze sai taaskord märkamatult maha võetud. Siis aga meenus mulle, et lisaks sihtmärgi eemaldamisele on mul vaja leida ka seif, milles peitub kliendile huvi pakkuv USB. Ainsaks probleemiks oli see, et see asus turvamehi täis toas. Ma arvasin, et piisab sellest, kui ma endalegi ühe turvamehe kostüümi hangin… aga ei. Ju siis neile ei meeldinud, et ma kapi lahti muukisin. Õnneks pääsesin eluga. Üheksateist maas.

The Surgeons

Esimest korda Jaapanis aset leidev tapatöö on vaid poolenisti meeldejääv. Prillidega neiu Akane Akenawa kaotas oma elu vist kuskil operatsioonisaali lähistel (ei mäleta, kas läbi mürgituse või uputasin ta kõrvalasuvasse vetsupotti), Pavel Frydel jäi mulle aga erksamalt meelde. Tõenäoliselt seetõttu, et pidin tema mürgitamiseks pikka aega ta seljataga ootama, sest mees vestles ühe turvamehega, kes doktorilt steroidide kohta küsis. Doktor seevastu sai situatsioonist pisut valesti aru ning arvas, et jutt käib peenise suurendamisest operatsiooni kaudu. Pikk ootamine lõppes edukalt – viis tähte ja märkamatu eliminatsioon. Kakskümmend maas.

The Bookkeeper

Kui nüüd päris aus olla… siis ma isegi ei näinud Pertti Järnefelti. Mingil veidral põhjusel ununes see Elusive Target mul totaalselt ning siin ei saa süüdistada isegi ebaõnnestumist, sest missiooni ei pandud kunagi tööle. Kakskümmend maas.

The Paparazzo

Kieran Hudson on kõige nõmedam paparatso üldse, sest tema endale mingeid piire pole seadnud. Kui on vaja pilt teha, siis on vaja pilt teha vahendeid valimata. Kellelegi see aga ei meeldi ning seega kutsuti appi Agent 47. Sinise silmaga Hudson (no ma ütlesin, et ta ei meeldi kellelegi) kõndis mööda Pariisi moeshowd ringi senikaua, kui ma talle ühe kõlari pähe kukutasin. Märkamatult, muidugi. Kakskümmend üks maas.

The Badboy

Bartholomew Argus, nagu paljud teisedki siin nimekirjas figureerinud inimesed, on üks korralik jobu. See vend on lausa nii nõme tüüp, et veeretas ühe kuriteo süü sõbra peale, et ise vanglast pääseda. Nüüd on karma teda tagumikust hammustamas, sest peale luhtunud hiilimist panime me Sandriga talle päris korralikult lõhkeaineid diivani kõrvale. Kakskümmend kaks maas.

The Fugitive

Ji-Hu oli kontseptuaalselt üks põnevaim sihtmärk – ma ei teadnud missiooni alustades, keda ma elimineerima pean (valikuid oli mitmeid) ning juhul, kui ma peaks tahtma uuesti alustada, vahetuks sellega ka mu sihtmärk. Õnneks läks kõik edukalt ning kõrvavalu käes vaevlev härrasmees (miks keegi muidu haiglas oma kõrva kinni seoks, eksole) sai tunda vaid ühte  kerget ja mürgist torghet, enne kui ta spaa ühes nurgas viimast korda elus kokku kukkus. Kakskümmend kolm maas.

The Entertainer

Mr. Giggles – mees, kes kõlab nagu tal võiks olla hea huumorimeel, aga tegelikult ei ole – sai elimineeritud üsna varakult, suurem osa ajast kulus hoopiski tema assistendi otsimisele, sest väidetavalt olla tema käes Mr. Gigglesi kundede nimekiri, mis kliendile hullupööra huvi pakkus. Loodetavasti on ta õnnelik, sest tänu sellele kaotasid oma elu nii mitmedki süütud kõrvalseisjad. Kakskümmend neli maas.

• • •

Ning sellega lõppebki meie Elusive Targetite videoseeria. Ehk naaseme kunagi tulevikus, kui Io-Interactive leiab, et nad on teise hooaja tulekuks valmis. Seniks aga otsime välja mõned teised sihtmärgid, sest Hitmanist on ju vaja veel videoid teha. Eks?