Sel suvel on videomänge lihtsalt liiga palju!

Kes oleks osanud arvata, et hooaeg, mil videomänge kõige vähem on, osutub minu jaoks siiski liiga suureks katsumuseks? Tundub, et taaskord on põhjust reeglitest pisut kõrvale kalduda ning rääkida mitmest erinevast mängust korraga. Noh, nagu sai tehtud eelmisel sügisel ja sel kevadel!

Splatoon 2

Splatoon 2 on (ilmselgelt) järg 2015. aastal Wii U peale ilmunud ontlikule tulistamismängule, milles primaarseks eesmärgiks mitte vastaseid tappa, vaid terve areen enda tiimi värviga katta. Teise osa puhul pole midagi kardinaalselt muutunud, kõik näeb lihtsalt ilusam välja. Lisandunud on küll mõningaid pisemaid minimänge, millest suurim ja populaarseim on mingil imelikul põhjusel netis mängitav vaid kindlatel aegadel. Veidral kombel oli minu jaoks Splatoon 2 suurim tõmbenumber lihtsakoeline üksikmänguosa, kus vastaseid alistades raja lõppu tuleb jõuda, et siis üks veider elektrikala päästa. Harvemal juhul saab ka mõnele ägedale bossile molli kütta!

Sonic Mania

Okei, teate, kuniks selle mänguni uskusin ma reaalselt, et pole olemas sellist asja, nagu üks hea Sonic the Hedgehogi mäng. No hea küll, tegemist on ilmselge liialdusega, aga senimaani olin kogenud pigem pettumusi ning need vähesed teosed, mis kuuldu järgi pidavat head olema (nagu näiteks Sonic Generations), omasid ka piisavas koguses pisemaid ja suuremaid vigu, et seda üldist mängukogemust rikkuda. Ärme isegi hakka esimesest Sonicust rääkimagi! Aga teate mis? Sonic Mania on tegelikult üsna hea mäng! Mõnes vanemas tasemes leidub siin ja seal neid konarlusi, mis algupärastes 2D-seiklusteski, ent uued tasemed on hea disainiga, mängitavus on tasemel ning, oi, need ilusad tasemed ja suurepärane muusika! Kas sellist Sonicut me tahtsimegi? Jah, tahtsime küll, jah!

Dream Daddy: A Dad Dating Simulator

Minu peamiseks ajendiks Dream Daddy: A Dad Dating Simulatori ostu puhul oli teadmine, et selle taga seisavad Game Grumpsi tegijad – too kanal kuulub muuseas ühtede mu lemmikkanalite hulka Youtube’i platvormil. Ehk siis, tulin toetuse mõttes, aga jäin hea kirjutamise tõttu. Dream Daddy omab tõenõoliselt selle aasta ühte kõige südamlikumat stsenaariumit ja armastusväärsemaid tegelasi. Kirsiks tordil on tõenäoliselt peategelase tütar ning nende omavaheline suhe paneb lootma, et ühel heal päeval on ka minu ja mu laste suhtlus taolisel tasemel. Mäng ise koosneb enamjaolt suurepäraselt kirjutatud dialoogide lugemisel ja vahel ka valikute tegemisel, ent siia-sinna on sisse poetatud ka mõned minimängud, mis eelpool mainitud monotoonsust suhteliselt edukalt murravad.

Minecraft: Story Mode – Season Two

Oh, kas teie mäletate neid aegu, mil Minecraft ja Telltale leivad ühte kappi panid ning esimesele n-ö loo külge pookisid? Jesse ja ta sõbrad on tagasi, et… teha asju (ma enam päris täpselt ei mäleta, millega rinda pisteti)! Minecraft: Story Mode’i teine hooaeg on taaskord ideaalne videomäng, mida oma pere noorematele tutvustada, sest olgugi, et tegu on tõenäoliselt stuudio ühe nõrgema teosega, räägitakse sellegipoolest südamlik ja humoorikas lugu sõprusest, ühtehoidmisest ja heast moraalitunnetusest. Ehitada saab ka… ma ehitasin peenise.

Batman: The Enemy Within

Mulle Telltale’i Batmani esimene hooaeg väga meeldis, sest mängustuudio võttis pika ajalooga tegelase, ent vorpis nii mitmegi tähtsama tegelase enda nägemise järgi ümber. Täpselt sama tegevusega jätkatakse ka teises hooajas – juba esimene episood kruvib pingeid ning annab mitmele, aastate jooksul rutiini ohvriks sattunud karakteritele uue hingamise. Esimene osa lõpetatakse muidugi ka korraliku pommiga, mis edasiste episoodide kulgu ja tegelaste omavahelisi suhteid mõjutama peaks hakkama. Veel, palun!

* * *

Teate, mis oleks veel ägedam, kui hästi palju häid videomänge? Hästi palju aega, et neid häid videomänge mängida ja neist kirjutada!