Mängud, millest ma kirjutada ei jõudnud, kuigi tahtsin

2016. aasta möödus (vähemalt minu jaoks) kiirelt ja omab ehk ka teatud negatiivsemat alatooni. Üheks põhjuseks on ajapuudus, mille tulemusena on üpriski mitmed mänguteemalised artiklid ideetasandile lõksu jäänud. Ometigi väärivad nii mõnedki neist vähemalt põgusat mainimist ning olgugi, et Level1 üritab anda endast parima oma esmamuljete edastamisel videoformaadis, neelavad muud kohustused tihtilugu lõppmuljetele pühendatud artiklite kirjutamisele mõeldud hetked enda alla. Siin on minu mõttekõlksud erinevate tänavuste videomängude kohta.

Gears of War 4

Samal ajal, kui kõik teised väitsid, et sügise parim tulistamismäruli tiitli võib julgelt enda taskusse toppida Titanfall 2, vangutasin mina pead ning heitsin pilke Gears of War 4 poole, mis pakkus mulle kvaliteetsemat meelelahutust. Olgugi, et tegu on juba viienda mänguga seerias, omas ta piisavalt värskust ja üllatavalt head ning kaasakiskuvat narratiivi, mille muutsid heaks (tulistamismängude kohta isegi pisut üllatuslikult) hästi kirjutatud tegelased. Gears of War 4 on täis ägedaid momente, mis teevad südame soojaks või panevad selle kiiremalt tuksuma. Miinusena võiks aga välja tuua pisut äkilise lõpu – taaskord on asendatud lahtiste otsade kokkutõmbamine avatuma lahendusega, mis jätab ukse järgede jaoks pärani lahti.

The Last Guardian

Mu arvamus The Last Guardiani kohta pole peale esmamuljete videot eriti muutunud, ent topelt ei kärise – jätkuvalt soovin salamisi, et see oleks mulle rohkem meeldinud. Äkki oleks aidanud, kui mul oleks võimalus seda PlayStation 4 Pro peal mängida, mis muudaks mängu ebainimlikult ebaühtlase kaadrisageduse pisutki stabiilsemaks ja talutavamaks. Võibolla oleksin seda nautinud rohkem, kui see oleks ilmunud PlayStation 3 peal, nagu varem lubatud sai. Ehk oleksin andestanud The Last Guardiani üsnagi kangele kaamerasüsteemile, mille kasutamine pidev võitlus oli, või vaadanud läbi sõrmede asjaolule, et kontrollsüsteemi tutvustavaid vihjeid polnud mitte mingil moel võimalik välja lülitada. Seal nad olid, ilutsesid mu ekraaninurgas, rabades endale 1/10 minu vaateväljast. Poisi ja olevuse omavaheline suhe suutis mind piisavalt veenda, et end antud mängust läbi suruda. Isegi üks pisar tuli silma.

Batman: The Telltale Series

Kui nüüd aus olla, siis tegelikult olen ma esimese episoodi kohta oma mõtted kirja pannud küll, lihtsalt mitte leveli veergudele. Samuti olen korduvalt podcastis suutnud mainida, et pean Telltale’i Batmani narratiivi üheks parimaks tegelase pikas ja huvitavas ajaloos. Päris mitme tegelase taust pööratakse pea peale, tutvustades neid uue, värskendava nurga alt. Seeria kõrgpunktiks on tõenäoliselt kolmanda episoodi lõpp, mis paiskab mängijatele näkku sedavõrd korraliku pommi, et järgnev neljas episood tundub tänu sellele tunduvalt kehvem. Kuna tegu on Telltale’i mänguga, tuleb mainida, et tehniliselt on Batman sama katki kui kõik ülejäänud stuudio teosed. Olgugi, et kasutusel on uus mootor.

The Little Acre

Kui ma esimest korda The Little Acre’it nägin, teadsin ma koheselt, et selle mängu ma endale ostan. Lapsepõlves läks see suur seiklusmängude laine minust kahjuks sujuvalt mööda, seega põhjuseid antud žanriga tutvust teha leidub rohkem kui rubla eest. The Little Acre’i visuaalne külg meenutab taotuslikult klassikalisi Disney multifilme ning iga kaader on läbi imbunud armastusest ja hoolest, millega tegijad oma teose üle kallanud on. Ainsaks miinuseks võiks pidada konsooliversiooni kasutajaliidest, kus puldi nupupildid paistavad maailmas liigselt esile, sellega pisut immersiooni lõhkudes.

Overcooked

Overcooked on üks selle aasta suurüllatajatest ning neid on olnud tänavu ohtralt. Nagu juba podcastis öeldud sai, oli tegu armastusega esimesest silmapilgust. Ühed lõbusamad hetked 2016. aastal seonduvad just selle mänguga, kui hilistel õhtutundidel koos sõpradega ühe teleka taga kokku saime ning seejärel virtuaalses köögis möllama asusime. Mängu suurim miinus on muidugi see, et üksinda mängimiseks on liha külmkapis liiga vähe – paljud tasemed on üles ehitatud sellele, et neid läbida 3-4 inimese abil. Ent, nagu mitme teise mängu puhul sel aastal, on seda raske käest panna. Sest noh, ühe leveli jõuab ikka veel teha!

PlayStation VR

Olen seda vist juba igal pool ja mitu korda öelnud, aga ma lihtsalt ei saa seda mainimata jätta – 2016 oli virtuaalreaalsuse aasta. Kõik suured seadmed on nüüdseks väljas ning jääb üle vaid oodata seda esimest suurt pauku, mille kohta saaks öelda, et just selle mängu nimel tasub endale üks neist seadmetest soetada. Kuna PlayStation VR ilutseb praeguselgi hetkel me kontori teleka kõrval, saan ma just selle seadme kohta enda muljeid jagada. Tuleb nentida, elamus on pigem positiivne. Täiesti rahule ei saa muidugi veel jääda, sest nagu öeldud, pole seda ühte defineerivat mängu, lisaks on praegusel hetkel suurem osa neist pigem kogemuste valdkonda kuuluvad kui et täisväärtuslikud teosed. Siiski tuleb välja tuua, et olen sel aastal ostnud tervelt KAKS PlayStation 4 mängu. Mõlemad virtuaalreaalsuses mängimiseks. Üks neist oli Batman Arkham VR (mis võib väga vabalt olla mu lemmikmäng Arkhami seerias!) ning teine oli…

Thumper

Thumper ei ole konkreetselt VR-mäng, sest mängu on võimalik kogeda ka prillideta, aga peale seda, kui proovisin esimest korda selle demo virtuaalreaalsuses, on mu peas vaid üks küsimus – miks peaks keegi seda ilma VR-prillideta tahtma mängida? Muidugi, seda juhul, kui prillid olemas on. VR muudab Thumperi olemust paugupealt. Kadunud on igasugused välised mõjutajad, mõistus lööb klaariks ja suhe mänguga muutub intiimseks. Kujutan ette, et Thumperiga veedetud ärevad hetked olid teatud moel ühed kõige üksildasemad möödunud aastal. Ma lendasin kuskil sürreaalses kosmoses paiknevatel radadel hõbedase põrnikaga ringi, taustal paukusid trummid, mu süda peksis aina kiiremini, stressilevelid olid laes, käed olid higised. Thumper on kõige parem rütmimäng, mida ma kunagi olen mänginud.

Titanfall 2

Ma arvan, et kui me hakkame rääkima eelmise aasta suurimatest pettumustest, on Titanfall 2 minu jaoks üpriski kõrgel positisioonil. Jah, ma tean, et see on niivõrd suurt positiivset tagasisidet igalt poolt saanud ja ma ei eita, et tegu on kvaliteetse mänguga. AGA. Minu jaoks oli seeria teise osa puhul tegu ikka väga korraliku lati alt läbiminekuga, sest igal pool räägiti fantastilisest üksikmängu osast, mis teeb uskumatult ägedaid asju. Tõsi, see üks level oli tõepoolest väga äge, aga kõik ülejäänud tundus justkui selline, mida Titanfallilt oleks võinud oodata. Lugu on geneeriline ning kuigi piloodi ja roboti omavahelise suhte puhul võis mõne asja peale muiata, oli tegu järjekordse kližeega, kus robot ei saa aru, misasi on armastus või sarkasm ja muud säärast. Mitmikmäng tundub samuti kuidagi… vale. Läksin peale TF2 lõpetamist tagasi esimese juurde ning koheselt tundsin ennast nagu kodus. Titanfall 2 sellist tunnet ei suuda tekitada ja mul on selle üle ülimalt kahju, sest esimene osa kuulub mu kõigi aegade lemmikmängude hulka.

The Walking Dead: A New Frontier

Kuigi suur konsensus leiab, et Telltale’i hiilgeaeg on lõppenud, olen mina senimaani arvamusel, et kompanii mängudele võib senimaani kindlaks jääda – alati pakutakse kvaliteeti… seda vähemalt loo osas, sest, nagu me teame, on Telltale’i mootor sama usaldusväärne kui korrumpeerunud poliitik. Esimene The Walking Dead on mu absoluutne lemmikmäng number 1 läbi terve ajaloo, seega A New Frontieri tulekut ootasin ma sel aastal suure innuga ja ei pidanud pettuma. Hetkel on väljas vaid kaks episoodi, kuid juba olen kogenud ägedaid momente ja suurepärast lugu. Kuigi teise osa lõpu pööre on väga, väääääga etteaimatav, paneb see siiski ootama järgmisi episoode suure huviga. Samuti oli positiivseks üllatuseks see, kuivõrd palju mängu A New Frontier endas sisaldab (võrreldes Telltale’i ülejäänud loominguga viimastel aastatel, mis tunduvad olevat esmajoonelt nutiseadmete suunitlusega) – meenus esimese hooaja sektsioonid, kus sai lisaks jutustamisele ka ringi käia ja avastada. Minu meelest on The Walking Dead jätkuvalt parim seeria, mis Telltale’i katuse alt väljunud on… kuid loodetavasti jääb see pikaks ajaks viimaseks, sest ma pisut kardan seda (tõenäoliselt paratamatut) üleküllastumist.

∗ ∗ ∗

Need oli mängud, millest ma tahtsin kirjutada, aga ei leidnud piisavalt aega (ega ka motivatsiooni) neist kõikidest eraldi ja pikemalt artikkel valmis vorpida. Loodetavasti see maksis mu võlad. Ühest hobuste ja pasjansi segumängust on mul eraldi artikkel juba pooleli. Ehk saab valmis.