ARVUSTUS: Maize

Oma hiljutisel reisil Leedus toimuvale GameOnile ja tagasi panin tähele, et maisi kasvatamine on Baltimaades üllatavalt populaarne tegevus. „Ah jaa, ma ju mängisin seda mängu, kus on rääkiv mais“, mõtlesin endamisi. „Eks ma siis kirjutan sellest“.

Maize on üksikisikuvaates mõistatamismäng, milles mängija eesmärgiks on toimuvast aru saada ning kõndiva maisipere kuninganna vabastada. Seda kõike saadab absurdihuumor, mis mõnel korral suudab äärmiselt edukalt suu naerule kista, ent teistel kordadel lausa niivõrd nõmedaks minna, et ei jää üle muud kui vaid pead vangutada. Stsenaariumi kirkaimateks momentideks on ellu ärganud maisi loomise eest vastutavate „teadlaste“ omavahelised arutelud, mis toimuvad eksklusiivselt läbi eri värvi märkmepaberite. Sinna hulka kuuluvad näiteks vaidlused selle üle, kas äärmiselt salajased laborid vajavad vestibüüle ning kullaga kaetud skulptuure ühest asutajast. Helgemaks killuks võib pidada ka kahe mehe assistenti, kelle suurimaks ambitsiooniks on võimalikult vähese vaevaga tööpäev mööda saata.

Spektrumi teises otsas kohtame aga mängu (ja tõenäoliselt ka kogu ajaloo) tüütuimat tegelast – kõndiv robot-kaisukaru Vladdy, kes teeb oma suu lahti liiga tihti ning need juhud, mil ta seda teeb, on täpselt sama sisuga. Vladdy muutub üsna kiirelt häirivaks ja need väärtuslikud momendid, mil ta oma suu juhuslikult kinni hoiab, suudavad ikkagi närvidele käia, kuna karuke kõnnib alati mängijale piisavalt lähedal, et kuulda, kuidas tema õlitamata jäsemete kiuksumine kajab üle terve koridori ja/või põllu. Veidral kombel annab karuke mängu lõpuminutitel kõikide teiste tegelaste päästmise nimel enda elu, mis pani mind kulme kergitama – kas mängutegijad tõesti arvasid, et peale seda, kui Vladdy mind paari tunni jooksul korduvalt idioodiks kutsunud on ja mu närvi mustaks ajanud, suudan ma sellele vaatamata leida enda südames kaastunnet tolle jobu jaoks?

Mais on ka nõme.

Mängitavus kujutab endast erinevates keskkondades edasi-tagasi käimist ning mõistatuste lahendamist, kuniks mäng lubab järgmisele alale liikuda. Kuigi vahel on mõni mõistatus üpriski humoorika tausta või alatooniga, on need üldjuhul siiski ülimalt lihtsad ja puudub pea igasugune väljakutse. Ainus moment, mil olin omadega pisut puntras, oli põhjustatud eelkõige enda tähelepanematusest, sest lahenduseks vajaolev ese suutis mu pilgu eest korduvalt peitu jääda. Samas ei aidanud kaasa ka asjaolu, et tegu oli tillukese paberiribaga, mis lebas valgel taustal… Visuaalselt näeb mäng muidu üldiselt aksepteeritav välja, ent kauniks ma teost kutsuma ei hakkaks.

Mõistatustele lahenduse leidmine ei ole ka just eriliselt rahuldustpakkuv. Tunnet, et minu tegevused otseselt progressi mõjutaksid, just eriti tihedalt ei teki. Teed uutesse kohtadesse on esialgu oranžide karpidega blokkeeritud, peale teatud arvu puslede lahendamist on need aga justkui väevõlul kadunud – narratiivselt seletatakse see lahti kui miski, mida ringikõndiv mais teha armastab, ent miks on nende kalduvused karpide ladumiseks otseselt seotud minu oskusega õiged esemed õigetesse kohtadesse paigutada?

Maize pakub lihtsakoelist meelelahutust kõigest paariks tunniks, mille jooksul saab olla tunnistajaks mõnele heale naljale ja tervele hulgale keskpärasele ning isegi halvale huumorile. Sellel on kindlasti oma teatud võlu, aga samas raha ei soovita ma mängu eest maksta. Ehk kunagi tulevikus, kui teose endale äärmiselt soodsalt soetada saab?

Mais on jätkuvalt nõme.