ARVUSTUS: NBA 2K18

NBA 2K seeria mängud on kohustuslikud kõigile korvpallihuvilistele. Need on olnud seda ajast, mil EA Sports võttis kätte ning rikkus meile kõigile armsaks saanud Live sarja.

2K korvpallisimulaator on tänu sellele nautinud viimasel dekaadil monopoolset edu ning seetõttu sattunud (subjektiivsel arvamusel) ohutsooni, ehk õigemini mugavusalasse. Viimastel aastatel vohanud arendajate innovaatilisuse puudumine on muutnud Eesti halli sügise veel rohkem masendavaks ning sel aastal ei peksnudki optimism akendele, kui olin parajasti uusimat kossumängu alla laadimas.

Esimese pilgu mängule heitsime juba septembri keskpaigas, kui sai ära proovitud teose demoversioon, mis jättis kustumatu mulje. See suutis seda teha läbi enda absurdsuse ning järjekordselt mõttetuna tunduvate lisade mängulaadis, mis kannab nime MyCareer. Jätkasin seal, kus proovivariandis pooleli jäin ning tulemus (peale poolteist mängitud hooaega) oli üsna üllatav.

Peamine kriitika antud mängulaadis on suunatud mikrotehingutele, millega saab osta kalliks saanud mängusisest krüptoraha VC-d. Minule postkasti ilmunud verisooniga tuli seda tervelt 250 000 tükki kaasa, kuid olenemata sellest, keskendub mäng VC olulisusele rohkem kui kunagi varem. Erinevalt eelnevatest aastatest, kus VC raiskamiseks piisas üksnes mõnest nupuvajutusest, tuleb 2017. aasta väljalaskes selleks mööda kohutavalt visualiseeritud ja disainitud urbanistlikku linnaosa ringi joosta/jalutada/rattaga sõita . Selle asemel, et menüüde laadimisekraanides oodata, saab mööda tänavaid hulkuda, vaadata teiste mängijate kohutavaid riideid (mis muideks maksavad röögatult VC-d), et jõuda kohtadesse, et raisata seda sama raha…

Mulle meeldib, et mäng on tehtud keerulisemaks. Viimastel aastatel ammendus üksikmängija osa MyCareer’is kiiresti, kuna ka kõige raskema raskustasemega võideti kohtumisi mängleva kergusega. Mulle meeldib uus tunnusmärkide arendussüsteem, kus tehes kindlaid tegevusi palliplatsil, saab arendada enda mängija tüübist olenevaid markereid. See tekitab tunde, et ka meeskonnatreeningud tähendavad enamat, kui lihtsat VC kogumist. Kuna mitmel eelneval aastal olen kirunud spordimängude narratiivipõhist lineaarset kulgu, siis seekord seda põhjalikult tegema ei hakka. See on lihtsalt halb ja kui seda just ei kirjuta Mark Schwahn või John Gatins, siis üritan selle unustada koheselt. Halb on halb.

Mänguväljakul toimuv on kahetisi tundeid tekitav. Kui enamus ajast tunduvad mängu tempo ja animatsioonid olevat väga head, siis taaskorduvatel hetkedel muutuvad mõlemad kriteeriumid kehvaks. Tundub justkui poole mängu pealt vahetuksid mängu muutujad. Mõistaksin, kui oleks tegemist ühe või teise meeskonna hoogusattumisega, tabades järjest kolmeseid (kuna seda juhtub ka päriselt), ent pigem muutuvad mängu kiirus, mängijate reaktsiooni kiirus või pallikäsitlusoskus ja selle kõige juures tekib tohutu eelis kas mängijale või kompuutrile. Tihtipeale tekitab see tehisliku mulje ning siinkohal tuleb rõhutada, et seda juhtub ainult kõnealuses mängulaadis.

Tänavune MyCareer teeb küll tibusammud paremuse poole, kuid enda potentsiaalile ei jõuta ligilähedalegi. Ootaksin väga „liivakasti“ suunitlusega mängulaadi, kus saab ise enda loo luua, olgu alguspunktiks 90ndad ja keskkool, uus sajand ja ülikool või tänapäev ning Euroopa – tegelikult on enamus sellest võimekusest mängus juba olemas.

Enne, kui saame rääkida mängu kuldmunast, põikame hetkeks veel MyGM mängulaadi. Nagu eelnevatel aastatel, asub peategelane enda valitud meeskonna bossi positsioonile. Erinevalt mullustest kogemustest on tegemist veel enam loopõhise meeskonnajuhtimisega. Esialgu tekib mulje kui väga põnevast ja valikuterohkest rollimängust. Esimesed kahtlused, et tegemist on illusiooniga, tekivad hetkel, kui olenemata mängija keeldumisest juhtuvad vetostatud olukorrad sellegi poolest. Näiteks varem või hiljem tuleb mängija juurde meeskonna omanik, kes soovib, et esimene leiaks koha omaniku idioodist pojale. Olenemata talle antud vastusest, leiab rumalusega hiilgav pojake ikkagi tee organisatsiooni. See, et tegemist on täiesti saamatu tegelasega, võimendab meeskonna mingisugust aspekti veelgi enam. Nii ma avastasingi, et minu alluvuses on kohutava talendiotsija, kes on mingua enam kui pool hooaega ning järgneva aasta uustulnukate avastamine muutus seetõttu põhimõtteliselt mõttetuks. Võttes kokku üle vaadatud kaks mängulaadi, saan rõõmuga teatada, et MyCareer ei ole enam halvim NBA 2K mängulaad.

Rääkides, mida 2K Sport suudab enda potentsiaali realiseerides, tuleb vaadata MyLeague’i poole. Tegemist on väga tugeva järjega eelnevale aastale (olgem ausad, mis oli juba väga-väga hea) ning väikesed ja suuremad arendused teevad sellest põhilise mänguosa, millesse aega investeerida. Tagasi on kõik geniaalne eelnevatest aastatest: väga põhjalik hooaja vaheaeg, suurepärane ja dünaamiline meeskonna juhtimine, NBA laienemine, hiilgav lepingute ja vahetuste haldus… ma võiksin selle nimekirjaga väga pikalt jätkata. Kuid mida uut on juba niigi heast laadist leida? Esiteks, G-Liiga implementatsioon – mängijal on võimalus korvpallur kas palgata või saata arenguliigasse. Sellega kaasnevad ka niinimetatud topeltlepingud, mis tähendab, et pole vajadust karmides palgatingimustes karta, et mängijat G-Liigasse saates või teda sealt välja võttes, segaks see kuidagi üldiseid plaane. Tegemist on väga teretulnud uuendusega. Uuenenud on ka uustulnukate valimine NBA Draftis, tulenevalt Euroopa mängijate (ja ka Euroliiga) tugevnemisest on sagenenud olukorrad, kus vanalt mandrilt valitud mängumees otsustab (või sunnib seda mängija vanus) Euroopas veel aega veeta. Sedatüüpi Drafti valikud on nüüd eraldi tähistatud ning meeskonna tuleviku planeerimine jällegi põnevamaks tehtud.

Geniaalseim (ja minu lemmik) uuendus kannab nime NBA Analüütika Tööriist. See võimaldab luua erinevast statistikast lihtsalt USKUMATULT lahedaid ja vajalikke graafikuid, lisaks sellele saab neid võrrelda reaaleluliste ehk antud kuupäevani päris NBA-s tehtud soorituste ja statistikaga. Seda pole (vähemalt minule teadaolevalt) kunagi varem üheski spordimängus tehtud. Veel leiame mängulaadis väiksemaid parandusi nagu meeskondade uuendatud või lisandunud kolmandad särgid, tähtedemängu asukoha valikuvõimalus, jooksvalt enda poolt tehtud mängijate lisamine liigasse ja uusimad NBA mängijate kollektiivreeglid. Kõik see teeb MyLeague’ist kõige terviklikuma, parema, läbimõelduma ja põhjalikuma mängulaadi eales, mis NBA simulaatorisse pandud. Lihtsalt võrratu!

MyCareer sai visuaalselt ulatuslikud, kuid üsna marginaalsed reformid. MyGM sai laialdased, kuid üsna halvad ümberkorraldused. MyLeauge sai detailsed, kuid äärmiselt head uuendused. Kolme suure kõrval on aga tänavused mitmikmängijatele suunatud osad läbinud vaid minimaalse ilukirurgia ning suuremat tähelepanu neile ei jagakski.

NBA 2K18 on siiski saanud hakkama millegi uuega, see on peale mitut aastat suutnud taaskord mängijat üllatada. Kui suuremas osas võisime 80% ulatuses ette teada, milline see mäng tuleb, siis tegelikkuses saime vähemalt 10% võrra üllatust juurde. Kui mängida ainult mängulaade, mis algavad tähtedega M ja Y ning neile jätkub G või C, siis jätaks mängu pigem ostmata – sealt ei saa lihtsalt palju uut ning enamjaolt on see, mis saadakse tähtsusetu või halvasti loodud. Küll aga kui on soov mängida MyLeague’i, ei pea pettumist kartma ja puhtalt antud osa eest maksaksin teose eest tänast (täis)hinda.

Ahjaa… mängu muusika on ka tunduvalt parem kui viimasel kahel aastal!