ARVUSTUS: Project CARS 2

Käesolev aasta on võidusõidu- ja rallisõpradele olnud helge. Juuni alguses nägi päevavalgust Dirt 4, kuu aega hiljem vaatasime üle F1 2017, septembrikuus ilmus meie päevakangelane Project CARS 2, millele järgnesid kiiresti Forza Motorsport 7 ja Gran Turismo Sport.

Viimasel nädalal on kõik kolm eelnenud teost tee minu konsoolidesse leidnud, kuid täna alustaks nendest ehk kõige vähem etteaimamatavaga – 22. septembril poelettidele jõudnud võidusõidusimulaatoriseeria Project CARS teine sissekanne (esimene osa oli üllatavalt hea kuid igav).

180 sõidukit, 60 erinevat rada, 130 rajakavandit ja kõik võimalikud ilmaefektid ja füüsika – paberil tundub Project CARS 2 olevat suurepärane. Kui lisada siia veel tõsiasjad, et mäng näeb välja fantastiline, sõiduviise on täiendatud jää ja rallikorssi radadega, ilmastik on dünaamiline ning muutuv, füüsikamootor töötab võrratult ning olemas on ka VR tugi, võiks justkui öelda, et Slightly Mad Studios on tulnud välja parima võidusõidusimulaatoriga sel aastal. Kuid kas see oleks tõene väide?

Nagu eelnevalt välja sai toodud on mängus tohutult erinevaid sõidukeid ja radasid. Võrreldes eelmise osaga on lisandunud sellised kohustuslikud tootjad nagu Porsche, Ferrari ja Lamborghini. Sõidukitest lähemalt rääkides tuleb mainida, et need on hästi modelleeritud ning lindistustöö, mis autode häälte saamiseks on tehtud, on võrratu! Sõites näiteks Jaguar F-Type SVR-iga on külmavärinad garanteeritud. Rajad näevad samuti välja põhjalikult detailsed ning silma ei hakanud ka häirivaid disainivigu.

Omasse elementi jõuab Project CARS 2 ilmastikumuutustega, mis on väga head. Ütleks lausa, et parimad, mida seni näinud olen. Võimalus sõita McLareniga Dubais lumetormis (mis kõlab küll absurdsena, kuid on täiesti tehtav) omab mingisugust maagiat, mida teistest võidusõidumängudest lihtsalt ei leia. Esimese osa puhul häiris mind enim see, kui kohutavalt tõsiselt see ennast võttis ning kartsin, et ka järg seda teeb, ent vähemalt Dubai ja lumetormi kokkusegamine on natukenegi erinev. Füüsikamootor kohaldub suurepäraselt nii erinevate pinnaste kui ka ilmastikuoludega ning kuigi tegemist pole küll WRC 7 tasemel pinnasekontrolliga, on see siiski hästi tehtud.

Mängulaadide poole pealt Project CARS 2 millegi uue ning põrutavaga silma ei paista. Üksikmängus on võimalus luua enda võidusõite (ikka ja jälle pean mainima seda Dubais möllavat lumetormi), olemas on ka ajasõidud ja traditsiooniline karjääriredelil ronimine. Karjäär on tänavu veel sisutihedam ning seejuures pakub rohkem valikuvabadusi. Erinevaid meeskondasid, kellega liituda, on kõikides sarjades tunduvalt rohkem. Subjektiivselt on oluline, et kõnealuse mängulaadiga tekiks mul mingisugune emotsionaalne side, et justkui hooliksin, kas minu poolt loodud digivennike jõuab siis Le Mansi või mitte. Kahjuks juba teist osa järjest toda tunnet ei tekkinud ning kõik tundus natuke toore nühkimise moodi.

Arvuti juhitud konkurendid on küllaltki hästi optimeeritud, kindlasti paremini kui eelmises jaos. Mõned probleemid küll aga esinesid, seda just peamiselt vanemate, ajalooliste sõidukitega sõites – nimelt kippusid kitsastes esimestes kurvides massiavariid muutuma liiga sagedaseks ning arvuti ei osanud nendega toime tulla.

Mitmikmängulaadidest samuti suuri uuendusi ei leia, ent vähemalt töötab Project CARS 2 üle interneti mängides sujuvalt. Tundub, et Slightly Mad Studios üritab mängust teha võidusõidumängude e-spordikuningat, sest juba toimunud võistlused ning mängu liidritabelitele rõhuv ülesehitus on just e-spordile mõeldes arendatud. Selle tarbeks on mängu loodud ka ELO, ehk competitive driving license (jah, mina ka ei saa aru, miks seda ELO-ks kutsutakse). See jälgib võidusõitja netis tehtud sõitude tulemusi ning kaardistab viimase karakterit. Vastavalt eelnevale pakutakse e-spordiüritustele asetusi ja vastaseid, kellega siis juba auhinnarahade eest madistada. Üllas eesmärk tundub arendajate poolt natukene pealesurutud ning lihtsalt see, et ehitatakse e-spordi suunitlusega mäng, ei tähenda, et see antud vallas ka populariseeruks.

Simulaatori üliolulised osad on juhtseadmete häälestamise võimalused ja Project CARS 2 pakub neid lõputult – banaanid tunduvad olevat ainukesed juhtpuldid, millele Slightly Mad Studios ametlikku tuge ei paku. Lisaks pakub teos ka sõiduki seadistamiseks piiramatult parameetreid. Üks lemmikfunktsioone on sõiduki elektrooniliste kontrollide ning käigukastiseadete muutmine. Kui valdavalt pakuvad võidusõidumängud esimese tarbeks variandi „ON“ või „OFF“ ja käigukasti puhul vaid kas manuaal või automaat, siis Project CARS 2 pakub ka kõige paremat neist – realismi. Ehk, kasutades antud funktsiooni vastavad mängija autoseaded päriselulisele ekvivalendile.

Mul on keeruline leida, mida mõõdetavat, katsutavat, kuuldavat või nägevat mäng halvasti teeb – kõike, mida vähegi mõõta saab, teeb Project CARS 2 hästi. Probleem, mille eest end aga taaskord leian, seisneb mängu iseloomu puudumises. Tegemist on justkui siidikindaid kasutavate tööliste poolt täidetud laboris toodetud mänguga. Laboris, kus inimesed ei naerata ning kui neilt küsida, et milles seisneb Project CARS 2 mängulõbu, jäävad nad pikalt mõttesse ning on sõnast „lõbu“ segaduses.

Stuudio nimi on petlik, mängu oma mitte.