Meie mänguriiulid on tühjenemas!

Activision teatas eelmisel nädalal, et ,,enam kui pooled“ seni müüdud Destiny 2 koopiatest on digitaalsed. See statistika hõlmab üksnes konsooliversioone, kuna arvutile jõudis mäng ligi poolteist kuud hiljem.

Usutavasti ei tohiks PC-le mõeldud mäng kaalukaussi füüsiliste koopiate poole kallutada, vaid veel enam tugevdada digitaalmüügi rolli. Asjaolu, et virtuaalsed koopiad meie lemmikmängudest on vallutamas turuosa keerlevatele ketastele kõrvetatud teoste ees, ei ole uus. Kesksuvel ilmunud Financial Posti artiklist selgub, et 2021. aastaks eeldatakse 93% turuosast kuuluvat digitaalsetele mängudele. Lugedes antud artiklit vaatasin altkulmu enda mänguriiulit ja mõtlesin kahtlevalt: ,,Kas ka mina lähen selle trendiga kunagi kaasa?“. Tänasel hetkel tähendaks see ümberarvestatuna seda, et minu laudil oleks 57 erineva Xboxi ja PlayStationi plaadi asemel vaid 4(jah, NELI!).

Ma mõistan täielikult mängutootjate huvi mänguriteni võimalikult palju kaupa digitaalselt viia. Esiteks suudavad nad seda teha ööpäevaringselt, seitse päeva nädalas. Seejuures hoiavad nad seda „poodi“ lahti ilma endale igasuguse vajaliku lisakuluta. Uutel tegijatel on samuti mängutööstusesse palju lihtsam siseneda (ning seda isegi mitte valmis versioonidega mängudest, et juba teenida lisaraha edasiseks arenduseks). Tagasiside teoste ning nende lisade kohta on tunduvalt vahetum ja seejuures hinnajuhtimine pakub senisest tunduvalt interaktiivsemat lahendust. Seega on mänguarendajate ja väljastajate kasu selge. Lõputud hüved digitaalteoste puhul – et saada endale just see kollane lillade kivide ja tamaskuse rauast põdrasarvedega kiiver, mida kandes teenib Su ustav virtuaalkaaslane lisaks neliteist kiirusepunkti – on üks miljonitest näidetest, kuidas meelitatakse meid digitaalmänge ostma. Siinkohal küll tasub ära märkida, et antud trikk eksisteerib ka füüsiliste koopiate puhul (kuid tavaversioonide puhul pigem langevas trendis).

Pean tunnistama, et digitaalversioonid on mulle nagu automaatkäigukastiga auto – kui veel 7 aastat tagasi vandusin, et olen mees ja sõidan ainult manuaaliga, siis tuleb tunnistada, et ,,kepikastiga“ sõidukit pole mul 5 aastat olnud. Tänasel hetkel on mu mängukollektsioonis samamoodi umbes pooled teosed digitaalsed. Ning vaadates seda teist (füüsilist) poolt, mis eluliselt mu mängutuba kaunistavad, siis nende puhul on enamjaolt tegemist eriversioonidega. Ühestküljest mulle meeldib ligipääs peaaegu kõikidele viimastel aastatel ilmunud teostele, teisalt vajan enda oodatumate ning lemmikseeriate katsumist. See on kui rituaal… esmalt eemalda kile, sisesta plaat konsooli, aksepteeri (mõistliku) suurusega esimese päeva uuendus, mängu installeerimine algab, liigu kööki ja elimineeri külmkapist õlu, valmista vajalikud suupisted, istu tugitooli ja mängimine võib alata. Eelnev on see, miks usun, et mitte kunagi ei saa olema kõik mu mängud digitaalsed.

Siin on ka teine probleem – kui plaadilt installeeritava teose ostmise ja selle mängimise vahel möödub ligikaudu tund aega (arvestades, et pean 30 minutit enne autoga sõitma kui koju jõuan), siis digitaalsete mängude puhul see kahjuks nii ei ole. Hiliseim näide on sellest situatsioon, kuidas tekkis ootamatu soov Gears of War 4 mängida ning see ebaõnnestus haledalt. Illustreerimaks, kirjeldan seda võimalikult tõetruult. Saun on soe, joogid ja snäkid väljapandud. Surfates koos sõbraga läbi mängude nimekirja, mida saaks üheskoos nautida, ei leia parajasti sobivat. Meenub kunagi koos mängitud Gears of War 2 ning väga mugavalt ning kiiresti saab mängu uusim (viies) osa ostetud. Allalaadimise esimene üllatus ilmneb selle suuruses, milleks on tagasihoidlikud 90 gigabaiti, millele lisandub 14 giga suurune uuendus. Pikk jutt lühidalt – saunapuud said otsa, joogid said joodud ning söögid söödud ja peale 6 tunni pikkust und oli mäng kui silmapilkselt tõmmatud. Võttes arvesse, et minu internetiühendus ei ole kindlasti aeglasemate hulgas, kaob antud digitaalversiooni mõte justkui ära (kui just ei plaani pikemalt ette, kuid sellisel juhul võin minna juba poodi ja osta plaadi). Playstation 4 Pro ja Xbox One X-i ilmumisega ei saa ka loota, et mängude mahud kuidagi kahaneksid, pigem vastupidi…

Vaatame teemat kahe peamise argumentatsiooni omava külje pealt. Pole kahtlustki, et füüsilised koopiad omavad suuremat emotsionaalset taset enda digitaalsete versioonide ees. Kogu eeltoodud protsess, mis paneb mind ja paljusid teisi mängureid olema elevil ükskõik kui hea või halva teose üle, pakub mingisugust rahulolu. Seda enam, kui tegemist on mänguseeriaga, millest hoolitakse väga. Siin ei saa kahtlustki olla, et füüsiline koopia (ja sellega kaasneva nänni) sentiment on tuntuvalt enam väärtust pakkuv. Siiski peab kurbusega tõdema, et üsna tõenäoliselt jäävad garaažimüükidelt ja pööningutelt leitud vanad mängud üha haruldasemaks ning uusim generatsioon mängureid ei pruugi mõista enam eluliste ketaste mihust. Ikoonid ,,valmis allalaadimiseks“ kaustas lihtsalt ei paku seda.

Teisalt tuleb tunnistada, et praktilisus arendaja, kaupmehe ja kasutaja vaatevinklis on digitaalsetel poelettidel kõrgem. Taristu, et antud kvaliteetsel viisi neid tooteid tarbida, ei pruugi olla veel paljudes asukohtades piisav, kuid digitaalse infrastruktuuri areng toimub olenemata sellest, kas väike Kristo ostab mänge digitaalselt või läheb poodi. Just seetõttu usun, et Financial Posti poolt välja toodud 93% osakaal aastaks 2021. on enam kui tõenäoline. Alati jääb mingisugune hulk kogujaid, kes soovivad endale Johnny Cage’i büsti või Luigi mütsi, kuid pikas perspektiivis ei näe, et see drastiliselt  füüsiliste koopiate ostu mõjutaks.

Ning ajal, kui minu ja Sinu mängud ning konsoolid pööningul tolmu koguvad ja on vajunud aegade unustusse, ei tule keegi selle peale, et minna poodi ning osta endale üks Skyrim Playstation 8-le. Need müstilised tuleviku (ja juba oleviku) olendid ei tee seda ühegi teise kauba või teenusega. Miks nad peaksid seda tegema mängudega?