Alexi TOP 6 lemmikut aastal 2017

Üle-eelmisel aastal kirjutasin pikalt sellest, kuidas üks või teine videomäng mulle meeldis, ent möödunud aasta oli veel märgatavalt parem, sõltumata kõikidest neist mikromaksete ja õnnekastide ümber keerlevast temaatikast. Järgnevalt tahaks välja tuua mõned mängud või nende aspektid, mis mulle silma või kõrva jäid.

Kõige lõbusam mäng, mida ma kunagi ei osta

PlayerUnknown’s Battlegrounds oli 2017. aasta suurim üllatus ja ka kõige rohkem rekordeid purustanud teos. Lähenemine „viskame sind  koos 99 teise inimesega Ukraina metsa vahele ja vaatame, mis juhtub“ ei ole midagi uut, kuid PUBG suutis sellest teha midagi, mida naudivad igapäevaselt miljonid inimesed. Aga mitte mina. Minu jaoks oli puhas rõõm vaadata, kuidas mu sõbrad seda mängivad, kuid ise monitori taha istudes tundsin vaid frustratsiooni ja negatiivsust. Arusaadav, et PUBG nõuab mitte ainult oskuseid, vaid ka aega, kuid minul pole selle mängu jaoks mõlemat anda. Aga istuda koos sõbraga ja vaadata, kuidas tema lõpuks oma kanaeine kätte saab, see on hindamatu.

Kõige ilusam mäng, mille varsti kindlalt soetan

2017 oli see aasta, mil ostsin endale PS4 – minu esimene konsool pärast PS1 aastal 2000. See oli soetatud küll Crash Bandicooti uusversiooni jaoks, kuid samuti olen saanud ohtralt nautida nii Uncharted frantsiisi kui ka Until Dawni ja muid häid  PS4 eksklusiivmänge.

Horizon Zero Dawn on olnud minu radaril juba pikka aega, kuid viimastel kuudel olen selle kohta kohutavalt palju kiitust kuulnud ning saanud isegi seda pisut mängida. Tegemist on Guerrilla Gamesi poolt arendatud tõelise kunstiteosega, mis mitte ainult ei pigista PS4 konsoolist välja kõike, mida viimane pakkuda saab, vaid teeb seda paremini kui mis iganes hetkel turul olev mäng. Isegi kõrgeimatel sätetel PC mängud ei suuda tihtilugu pakkuda samaväärset graafilist täpsust ja varieeruvust. Miinuseks on kindlasti kaadrisagedus, kuid see on kahjuks tänapäeval paratamatus, millega peab lihtsalt leppima, kui on soov maailma parimaid videomänge nautida. Horizon Zero Dawn on seda ohverdust kindlasti väärt.

Kõige sügavam RPG, mida olen kunagi mänginud

Divinity: Original Sin 2 oli minu jaoks möödunud aasta (ja tõenäoliselt ka kõikide eelnevate aastate) suurim ja olulisim rollimäng, mida suutsin mitte ainult kogeda, vaid ka peaeagu läbi mängida.

Teose arendaja Larian Studioson üks vähestest cRPG (ehk kaardimängupõhine rollimäng, mis on innustatud paber-pliiats rollikatest) tegijaid maailmas. Divinity: Original Sin 2 oli silmapaistvalt edukas oma Kickstarteri kampaaniaga, mis pani inimesi kahtlema, kas stuudio suudab ikka ootustele vastata. DOS2 mitte ainult ei vastanud, vaid märgatavalt ületas minu ootuseid – mäng on parandanud kõik eelmise mängu miinused ning lisanud ka palju muud paremat.

Tegu on teosega, mis ei hoia mängija käest kinni. Igal otsusel on tagajärjed kas kohe, mängu keskel või lõpus. Iga karakter võib olla oluline mängu edasises kulgemises. Iga ütlus, väike ülesanne või kogemata majja astumine toob kaasa tagajärgi. Samuti võib mängija pooled missioonid vahele jätta, mis annab ka tunda edasistes aktides. Seetõttu võib sõbraga arutades vahepeal kahelda, kas mängitud sai ikka ühte ja sama mängu.

Divinity: Original Sin 2 on jätnud mulle nii sügava mulje ning on üks vähestest mängudest, mida mul on raske lõpetada. Mitte seetõttu, et ma ei saaks mõnest kohast edasi – ma lihtsalt ei taha, et seiklus otsa saaks. Selliseid teoseid olen kohanud väga vähe, mistõttu jäävad nad mulle igaveseks meelde.

Kõige mugavam konsool, millega kahe linna vahel aega veeta

Nintendo Switch, Jaapani mängukompanii uus kaasaskantav konsool, oli nii mõnegi jaoks üllatuseks. Skeptikud spekuleerisid, et tegu on Wii U-le sarnaneva läbikukkumisega – „gimmick“ oli põhiliseks sõnaks, mida tuulde visati – kuid konsooli ilmumisega arvamused muutusid. Arendajad, nähes konsooli edukust, otsustasid Nintendot paremini toetada ning hakkasid Switchi peale välja laskma ka kolmanda osapoole mänge.

Käin päris tihti Tartu-Tallinna vahel kas bussi või rongiga, samuti võtab Tallinna kesklinna jõudmine mul keskmiselt tund aega. Nintendo Switch oleks nagu loodud sellisteks hetkedeks – konsooli välja võttes lendab aeg nii kiiresti mööda, et ei jõuagi märgata, kuidas Tartu tigutornist sai Tallinna teletorn. Seega on mu käesoleva aasta üks olulisematest eesmärkidest Nintendo Switchi ja paari mängu jaoks raha kõrvale panna. Muidugi ei ole konsooli mugavus ainus põhjus, et seda osta, mängud võiksid ka head olla…

Kõige parema helireaga mäng, mille jaoks ostan Nintendo Switchi

The Legend of Zelda: Breath of The Wild, mis tuli välja Switchiga samal ajal, oli müügihitt ning esimestel kuudel ka Switchi soetamise suurimaks põhjuseks. Antud teos on saanud piisavalt kiitust oma mängudisaini tõttu, andes mängijale võimalust iseseisvalt maailma avastada ning tõelisele seiklusele minna. Mida aga piisavalt ei kiideta, on selle helirida.

Muusika on väga subjetkiivne faktor, mille järgi mängu hinnata – ühele meeldib, teisele mitte. Objektiivsemad küsimused on aga „Kas helirida sobib mängustiiliga?“ või „Kas helirida toetab mängitavust?“. Minu arust toetub Breath of the Wildi müstiline atmosfäär just sellisele minimalistlikule muusikale, mis maailma avastades vahepeal sisse lööb. Võiks isegi öelda, et muusika on kriitiliselt oluline selle atmosfääri loomises.

Mina, kui Final Fantasy seeria muusika peal üles kasvanud inimene, hindan sellist lähenemist ja muusikastiili väga kõrgelt. See on üks olulisemaid põhjuseid, miks The Legend of Zelda: Breath of The Wild on minu Switchi mängude nimekirjas esimene teos.

Kõige alahinnatum mäng, mida tasub proovida

2017 oli täis igasugu põnevaid suuri hitte, millest kõik räägivad, alates PUBG’ist ja lõpetades Mass Effect: Andromedaga. Kuid üks teos, mis jäi nii mõnelgi kahe silma vahele selle veidra nimetuse ja arusaamatu kirjelduse tõttu, on The Sexy Brutale.

Ükski treiler ega õrritaja ei suuda kahjuks seda mängu maha müüa nii, nagu selle proovimine. Tegemist on Groundhog-day detektiivimüsteeriumiga, kus peategelane saab aega edasi või tagasi liigutada, et päästa kasiino külalisi. Avastades nõiutud maja eripärasid, tube ja karakterite liikumismustreid, saab mängija aimata, mida ja kus peab asju muutma nii, et järgmist tegelast päästa. Iga päev kulgeb samamoodi nagu eelmine, kuid maailm reageerib mängija igale otsusele. The Sexy Brutale on samuti suurepärase helireaga, mis sobib mängu stiiliga ning jääb kummitama. Kindlasti soovitan sellega lähemalt tutvuda.

• • •

Mängumaastik oli 2017. aastal väga kirju, mistõttu kõiki silmajäänud teoseid ma kajastada ei jõudnudki. Lisaks uusimatele mängisin ka selliseid klassikuid nagu näiteks Mass Effect ja Tomb Raider seeriate vanemaid episoode. Olulised olid ka Cuphead oma silmapaistva graafilise disainiga ning Hellblade: Senua’s Sacrifice sõnumiga, et mänguarendajad saavad rääkida ka oluliselt tõsisematest probleemidest läbi erinevate spetsialistide koostöö.

Loodame, et järgmine aasta on veelgi parem!