fbpx

2016. aasta on läbi ning mul oli võimalus selle jooksul päris mitut mängu nautida. Need kõik ei tulnud ainult eelmisel aastal välja – räägin kõikidest, mis mu Steami kontol silma paistsid ja meeldima hakkasid. Kokku tegin läbi üle 20 mängu, kuid räägin just neist kuuest, mis jätsid mulle sügavaima mulje.

Aastal 2016 ilmunud lemmikmängud

HITMAN

tumblr_o3c29qigmu1uarlylo1_1280

Hitman on läbi aegade üks mu kõige armastatumaid frantsiise – üks esimesi mänge, mille läbisin aastal 2002, kui enda esimese arvuti sain, oli Hitman 2: Silent Assassin. Kui Contracts välja tuli, tegin kohe ka selle läbi ning kui 2006. aastal ilmus Hitman: Blood Money, ei suutnud ma sellele samuti vastu panna.

Seeria järgmine osa –Hitman: Absolution – ei olnud nii halb mäng, nagu sellest rääkima kiputakse, kuid minu arust ei oleks see pidanud Hitmani nime kandma. Mänguarendaja IO Interactive sai sellest aru ning hakkas arendama uut Hitmani mängu, mis pidi oma juurte juurde tagasi minema. 2016. aasta 11. märtsil ilmuski uhiuus Hitman Intro Pack, mis sisaldas kolme missiooni.

Otsustasin, et enne uue Hitmani läbitegemist pean Blood Money taaskord läbi mängima, et mängustiili ja lähenemisviise meelde tuletada. Siinkohal märkasin, et kuigi olen seda mängu peagi juba 10 aastat tagasi mänginud, tegin kõik missioonid peaaegu samamoodi läbi, nagu ka eelmine kord. See pani mind mõtlema, et kui uus Hitman on üles ehitatud selle peale, et seda peab mitu korda läbi tegema, siis mul võib selle nautimisega raskusi tekkida, mistõttu jätsin selle algselt ostmata.

hitman

Steami sügisese ale ajal sain aga aru, et mul ei ole valikut – pean mängima, tung oli liiga suur! Terve esimene hooaeg oli selleks ajaks väljas ning otsustasin, et 25€ ei olegi nii palju mängu eest, mida olen nii kaua tahtnud.

Uue Hitmani maailmad on palju suuremad ja avaramad kui Blood Money omad, kuid ma teadsin, et viimati ilmunud teos võttis veidi inspiratsiooni ka tänapäeva mängudest. Nimelt on seal nn. „röntgen-nägemine“, mis laseb mängijal läbi seinte vaadata ning näitab, milliste asjadega saab või ei saa interakteeruda. Otsustasin, et see teeb mängu palju lihtsamaks ja lülitasin kõik need abifaktorid välja, jättes alles ainult minikaardi.

Selline lähenemine andis mulle võimaluse kogeda Hitmani mängu puhtana, kus mängudisainerite mõtlemine ja minu kui mängija lähenemisviisid sihtmärkide mahavõtmiseks põrkasid kokku. Tulemuseks oli eripärane kogemus, mida ei oskagi kirjeldada. Mäng on võrreldes Blood Moneyga nii parem kui ka halvem, sõltuvalt vaatenurgast, kuid lõppkokkuvõttes on minu arust tegu parima Hitmani mänguga üldse.

Olen kindel, et ostan teise hooaja täispaketi ja naudin seda kohe algusest peale.

DOOM

2867824-doom_+teaser+trailer+still+2_1405510680 copy

DOOM on minu isiklik 2016. aasta parim mäng. Olin mitmikmängu beetas suhteliselt pettunud – peale seitset tundi mängimist hakkas mul igav ja otsustasin, et see pole minu aega ega raha väärt. 13. mail aga nähes, et kõik mu lemmikmeediakanalid on DOOMist vaimustuses, ei suutnud ma vastu pidada ja ostsin mängu ära veidi enne keskööd ja jätsin ta ööseks tõmbama.

Ma ei vaadanud ühtegi mänguvideot, mulle meeldib mängumaailmadesse siseneda ilma ühtgi eelarvamuseta, mistõttu väldin aktiivselt nende konkreetsete mängude arvustusi ja videoid, millest ma huvitatud olen. DOOMi puhul oli tulemuseks kananahk, eriti selle intromissiooni ajal. DOOM on nii tempokas, et peale seda tundus iga teine tulistamismäng aeglane ja mitte nii liikumise, kui intensiivsuse poolest. Mängus ei ole relvade laadimist, sihtimist on minimaalselt ning relvade valik suur. Maailmad on labürindilaadsed, vaenlased on kiired ja ohtlikud ning liiguvad sama palju kui sina. Lisaks ka innovatiivsed mängumehhaanika lahendused! Kõik see jättis mulle nii sügava mulje, et eelmisel nädalal alustasin DOOMi uuesti, seekord veel kõrgemal raskustasemel. Ja mina ei ole tavaliselt see inimene, kes videomänge mitu korda nii lühikese ajavahemiku jooksul läbi mängib.

TITANFALL 2

titanfall

Sain esimese Titanfalli üle-eelmisel aastal võileivahinnaga. Ainus netipõhine tulistamismäng, mida olen suutnud pikaajaliselt nautida, on Team Fortress 2, ning Titanfall 1 oli lähedal, et seda asendada… kuid mitte piisavalt.

Titanfall 2 aga äratas mu huvi kohe, kui sain teada, et mängul ei tule hooajapassi ning tasuliseks saab ainult kosmeetiline DLC. Pärast sain ka teada, et arendajad on teosele lisanud üksikmängukampaania. Üks hea sõber agiteeris mind veelgi ja lõpuks ei suutnud ma ka sellele mängule vastu panna ja ostsin ära.

Hetkel on Titanfall 2 minu Team Fortress 2 asendusmäng – kui tahan kedagi tulistada ja kiiresti ringi joosta, lähen mängin ikka Titanfall 2, mitte Team Fortress 2 mängima. Irooniliselt on mõlema mängu lühend TF2.

Titanfall 2 on üks parimaid tulistamismänge sel aastal (koos DOOMiga, kuid täiesti erinevate põhjuste tõttu) ning ta oleks väärinud tunduvalt rohkem Aasta Mängu tiitleid.

WATCH DOGS 2

watch dogs 2

Detsembris sain suurepärase võimaluse Watch Dogs 2 nautida. Tegu on Ubisoft Montreali poolt arendatud teosega, mis minu jaoks tähendas Far Cry ja Assassin’s Creedi lähenemist avatud mängumaailma ehitamisele – siin on mõned baasid, mida peab vallutama, seal on teadetetahvlid koos kõrvalmissioonidega ning peamissioon on üks pikk lugu. Tegu oli aga teistsuguse teosega, mis minu arust omab selle aasta ühte parimat avatud maailma videomängudes.

Watch Dogs 2 üllatas mind kõigepealt sellega, et maailm oli võrreldes teiste Ubisofti mängudega teistmoodi avatud. Kuigi mängu põhimõte ja ülesehitus on Ubisofti „disainile“ sarnane, on üldisemas vaatevinklis tegu palju omapärasema teosega.

Peamissioone on kaardil mitu ning nad on seotud. Kõrvalmissioone on võimalik avastada kas iseseisvalt, kellegi suvalisega rääkides või ka „röntgen-nägemist“ kasutades. Häkkeritemaatika on küll suunatud umbes 10-15 aastat noorematele inimestele kui mina, kuid mängumehhaanikad ja nende omavaheline seos on Watch Dogs 2-s kõrgel tasemel – häkkida saab masinaid ja inimesi, politseinikke ja jõuguliikmeid. Droonidega on samuti võimalik maailmas veidi kaost tekitada.

Üks mu lemmikuid mängudisainivalikuid Watch Dogs 2 puhul on hiilimiselementide olulisus. Enamuse missioonidest saab läbida ilma ühtegi inimest tapmata – selle jaoks on olemas oimetuks tegevaid vidinad, k.a. püstol ja granaat, mis panevad inimesed mõneks ajaks „magama“. Kõik see koos imekena San Francisco ja selle ümbrusega teevad Watch Dogs 2-st (minu jaoks) selle aasta suurima üllatuse.

Mitte aastal 2016 ilmunud lemmikmängud

BASTION

Eelmise aasta alguses otsustasin läbi mängida Bastioni, ühe 2011. aasta parima mängu. Paar aastat tagasi proovisin seda ning millegipärast ei suutnud üle paari tunni mängida – miski tol ajal lihtsalt ei istunud.  2016. aastal läks aga kõik sujuvamalt – suutsin Bastioni ilusti läbi teha ja see jättis mulle väga sügava mulje. Esmapilgul ei ole tegu mehhaaniliselt raske mänguga, kuid mehhaanikate kombinatsioonid võimaldavad väga erinevaid mängustiile, mis tundus mulle huvitav. Samuti on tegu hakkama saadud võrratu helidisainiga nii muusikaliselt, üldiste helide kui ka jutustaja osas.

UNDERTALE

Tegelikult alustasin ma seda mängu juba 2015. detsembris, kuid suures osas mängisin Undertale’i 2016. aastal.

Tegu on väikese (hetkel veel) PC-eksklusiivse indie-mänguga, mis ammutab inspiratsiooni Earthboundilt.

Undertale on mõnes mõttes meta-mäng, mis saab aru, et seda mängitakse, ja et peategelane, ehk protagonist, ei ole päris see, kes ta esialgu mängukarakteritele tundub. Rohkem ma ei tohiks rääkida, sest loodan, et kõik, kes pole veel Undertale’i läbi teinud, teevad seda vähemalt ühe korra.

maxresdefault

Üldisemalt võin öelda, et tegu on omaette kogemusega, mida kõik peaksid teistest sõltumata läbi elama. Mängu tegelased võivad esialgu tunduda väga veidrad, kuid mängimise jooksul avanevad nende maailmavaated ja mõtted palju rohkem. See paneb tihtipeale mängija mõtlema, kas ta teeb ikka õiget asja või mitte.

Muusika on suurepärane, karakterid on huvitavad – kõikidel on oma iseloom ja isegi väike esmapilgul mõttetu karakter sulandub mängumaailma perfektselt. Igal asjal on oma tähendus, mitte midagi ei ole maailma niisama lisatud – Undertale’i universumi ülesehitus ja nidusus jätsid mind sõnatuks.

Vaatamata kogu draamale, mida see mäng endaga internetimaailma kaasa on toonud, soovitan siiralt igal inimesel, ka mittemängijatel, Undertale’i mängida.