Kes vana asja mäletab sel… Noh, jah. Igatahes oli 2017 väga hea mänguaasta, aga mis ootab meid ees tänavu?

Kirjutamist alustades ja 2018. aastal ilmuvate mängude nimekirja lehitsedes ei osanud kohe ühestki kohast pihta hakata – võttis kohati lausa sõnatuks. Siiski tegin kõva sõelumise ning panin kirja oma kõige oodatumad mängud.

Soulcalibur VI

Soulcalibur seeria on alati minu jaoksühtlaselt hea kaklusmänguseeria olnud, milles pole pidanud kordagi pettuma. Olles matnud eelnevatesse osadesse lugematuid tunde, ootan kindlasti ka  seeria 6. osa. Huvitav, millega meid seekord üllatatakse… kui üllatatakse (väike vihje: anime tissid)?

God of War

Juba esimesest God of War mängust olen pidevalt pidanud enda sees võitlust, et kas see mänguseeria meeldib mulle või mitte. Kindlasti on äärmiselt vahva Kratosega erinevaid supervõimeid kasutades kollidele molli anda ja saada osaks iidsest Kreeka mütoloogiast, kuid alati on mängu lõppedes jäänud tunne, et midagi on sellest justkui puudu. Igatahes loodan, et  2018. aasta versioon God of Warist suudab minu kõhklused selle seeria puhul viimaks paika panna.

Super Meat Boy Forever

Verine lihakäkk võib ka nummi olla, kuid kui tema armsama kallale minnakse, siis muutub see lihakäntsakas ikka väga kurjaks. Kõnealuse teose eelmine osa pakub tänaseni mängurõõmu, eriti hea on selle mängu heliriba.

The Last of Us Part II

The Last of Us esimene osa oli mäng, millesse suhtusin vägagi skeptiliselt ja seda lihtsalt põhjusel, et mulle ei meeldi zombimängud. Pärast teose loo lõpetamist muutus minu suhtumine The Last of Usi täielikult. Lõputiitrite ajal oli emotsioon nii laes, et ütlesin valju häälega: „F***,  see oli hea mäng!“ Kindlasti ootan teiselt osalt sama reaktsiooni, sest on vähe virtuaalseid teoseid, kus lugu on väga korralikult läbi mõeldud.

Yoshi

Üldsusele tutvustamist kindlasti mittevajav tegelane Yoshi seikleb ka sel aastal. Yoshi mängud on minu nõrkus olnud viimased paar aastat – vahelduseks verevalamisele on tore armsa draakoniga ringi seigelda, munadega (heh) pahalasi loopida ning beebi Mariot seljas kandes punktist A punkti B jõuda. Kindlasti saab 2018. aasta versioon Yoshist ka mängitud.

 

Metro Exodus

Olles olnud pikaajaline Stalker seeria fänn, ei ole läinud minust mööda ka varasemad teosed Metro seeriast. Moskva metroos kollide tapmine, natside vangistusest põgenemine ja ähmased viirastused tulnukatest on vaid pinnapealne osa, mis seda seeriat iseloomustab, mängu ennast saadab tegelikkuses väga sügav lugu. Metro Exodus saab olema minu selle aasta kõige oodatum mäng.

PS! Mängude kõrvale soovitaksin kindlasti lugeda ka „Metro“ raamatuid.