Ma luban, et mängin käesoleval aastal rohkem videomänge. Ma luban, et kirjutan rohkem arvustusi ja salvestan rohkem mänguvideoid. Ma luban, et taaselustan „GTA Golmapäeva„ ja „Hitmani“ videoseeriad. Ma luban, et minu mängumasinatest ei jää puutumata need mängud:

Shadow of the Colossus

PlayStation 2 konsoolil ilmusid ühed legendaarseimad videomängud, mis tõestasid juba siis, et antud meedium on konkurentsivõimeline nii filmitööstuse kui kirjandusega. Shadow of the Colossus oli ja on ehk siiani selle väite üheks parimaks tõestuseks. Minimalistliku seiklusmängu (mille elemendid on pigem mõistatusmängudele sarnased) eesmärgiks on hävitada 16 kolossaalset vastast, et äratada ellu Mono-nimeline tüdruk. Mängu uusversioon ilmub juba 6. veebruaril, seega kaua pole enam jäänud.

A Way Out

Mängutööstus oma olemuselt surub järjest enam internetipõhiste mitmikmängude poole. Miks müüa üht mängu, kui saab selle asemel müüa mitu? Sama kehtib ka platvormide kohta, millel mängime. Seetõttu on väga tervitatav näha teost, mis on suunatud just koosmängimisele ning seda ühe ekraani taga. Olemas on loomulikult ka eraldi mängimise võimalus, kuid see ei tähenda, et ka sõbral peab mäng olemas olema. Nii sean pilgu 23. märtsi poole, et ette võtta koos sõbraga üks vanglast põgenemine.

Red Dead Redemption 2

Rockstar Games on aasta-aasta järel hakanud meieni järjest vähem mänge toimetama. Kas tegu on kavala turunduslükke või kokkuhoiupoliitikaga, pole teada, aga tõsiasi on see, et iga nende mäng on igas mõttes märgiline. Grand Theft Auto V on mängijate südameid võlunud juba rohkem kui neli aastat ning miski ei näita antud maailmavallutuseretke rahunemise märke. GTA V edu suudab murda vaid järgmine kuningas ning kõik pilgud on suunatud Red Dead Redemption 2 poole. Kas Metsik Lääs saab olema parem kui kaasaegne krimidraama, pole enam tähtis. Suuremat mängu 2018. aastal lihtsalt ei ilmu!

Skull and Bones + Sea of Thieves

Assassin’s Creed IV: Black Flag oli kesine palgamõrtsukate ordu seeriasse kuuluv, kuid see-eest väga hea piraadimäng. Näpuotsaga piiramatut vabadust ja anarhiat, mida pakkus pealuuga lipu all laineharja kündmine, pani mängureid rohkema järele kisama, sealhulgas ka mind.

Nii tekkis ootamatult tühimik unustatud mängustiili järele ning nii Ubisoft kui Microsoft said sellest haisu ninna ja proovivad 2018. aastal seda täitma hakata. Visuaalselt lapsikum, kuid seninähtu põhjal rohkemat vabadust pakkuv Sea of Thieves ilmub 20. märtsil. Välimuselt realistlikum, kuid mängitavuse osas piiratum Skull and Bones ilmub millalgi käesolev aasta teises pooles.

Dreams

Ma ei saa tihtilugu oma unenägudest aru, sama kehtib ka mängu Dreams kohta. Ja nagu unenägudegi puhul, ei tundu Dreams olevat otsast lõpuni iseseisev tervik, vaid pigem platvorm, mis vajab konteksti ja sisu loomiseks kõrvalist abi. Kas ja kui palju saab seda hakata nimetama iseseisvaks mänguks, näitab 2018. aasta.

Death Stranding

Pole täpselt teada, millal ilmub kultusstaatusesse tõusnud mängudisaineri Hideo Kojima järgmine mäng Death Stranding, kuid see ei tähenda, et mäng ei peaks jõudma minu selle-aastaste oodatuimate nimekirja – olgu see ootus nii utoopiline kui tahes. Seninähtu on andnud selleks igati alust, sest kes suudab tõsta käe püsti ja tunnistada, et ta saab sellest mängust täielikult aru?

The Last of Us Part 2

Jätkan taas mänguga, mille selle-aastane ilmumine on kaheldav. The Last of Us on minu mängurikarjääri üks emotsionaalsemaid teekondi. Pole häbi tunnistada, et selle jooksul sattus mulle silma nii mõnigi puru, mis põhjustas mööda põske alla voolavaid pisaraid. Kui The Last of Us Part 2 peaks tulema pooltki nii hea, on igati põhjendatud mängu leidmine nii selle, järgmise kui vajadusel ka ülejärgmise aasta oodatuimate nimekirjas.

Cyberpunk 2077

Nii, nagu ka kahe eelmise mängu puhul, on äärmiselt ebatõenäoline, et me näeme mängu Cyberpunk 2077 aastal 2018. Kindel on aga see, et väljavalitud saavad mänguga tutvuda käesoleva aasta E3 mängumessil, mis annab lootust selleks, et arendustöö on vaikselt lõpule jõudmas. Teised saavad senikaua rahuldada oma ootusärevust või siis vastupidi, just suurendada seda, mängu treileriga.

No Truce With The Furies

Eesti mängutööstus astub alles oma esimesi samme. Kuigi siitmaalt on ilmunud mõned edukad videomängud, ei ole nende saavutatu võrreldav lähiriikide eduga. Seda enam annab suurteks tegudeks aluse No Truce With The Furies, mis on juba praegu saavutanud vaat et kuulsaima Eesti videomängu staatuse. Internetist mängu mänginute kommentaare lugedes ei leia kuidagi vastupidisele väitele tuge. Näib, et teose arenduse taga seisev stuudio ZA/UM viib vana ja harjumispärase isomeetrilise seiklusmängude žanri läbi puhastustule, peegeldades sellega tõevalgust ka videomängudesse suhtumises pimedas keskajas elavatele eestlastele.