ARVUSTUS: Zero Escape – Nine Hours, Nine Persons, Nine Doors (999)

Zero Escape on arendaja Spike Chunsofti poolt loodud mänguseeria, mis kombineerib visuaalromaani mõistatuskeskse mängitavusega. Seeria tuntuim aspekt on aga tema üliintrigeeriv ja kaasahaarav narratiiv. Antud arvustuses keskendun triloogia esimesele peatükile.

Nine Hours, Nine Persons, Nine Doors (või lihtsamalt öeldes 999) tuli välja 2009. aastal Nintendo DS-i peal. Mängu arendustiimi eesotsas oli mees nimega Kotaro Uchikoshi, kelle kõige tuntumad lood on tihtipeale täis igasuguseid kavalaid pöördeid. 999 sai lõpuks endale kaks järjelugu, moodustades kokku Zero Escape triloogia. Vaatamata seeria kehvadele müüginumbritele, lasti 2016. aastal välja kolmas ning viimane peatükk. Aasta hiljem tuli välja ka Zero Escape: The Nonary Games, mis oli sarja esimesest kahest mängust koosnev kollektsioon PS4, PS Vita ja PC peal. Antud arvustuse jaoks sai läbi mängitud The Nonary Games kollektsioonis olev 999 uusversioon.

Kuna 999 on visuaalromaan, on narratiiv esikohal. Loo peategelaseks on noormees nimega Junpei, kes ärkab üles ühe laeva pardal. Ta avastab kiiresti, et tegemist pole tasuta kruiisiga, vaid pigem millegi palju pahaendelisemaga. Junpei põrkab kokku 8 teise inimesega ning läbi laeva helisüsteemi teatatakse neile, et nad on salapärase gaasimaski kandva Zero poolt valitud Nonary mängu osalisteks. Kõikidel mängijatel on käevõru, kus on peal number ühest üheksani. Võrud on mängijate küljes kinni ning kui rikutakse reegleid, aktiveerub lõhkekeha, mille iga osaleja on alla neelanud. Laev on samuti täis uksi, mille peale on maalitud erinevad numbrid. Nendest ustest võivad läbi minna vähemalt kolmeliikmelised grupid, kelle käevõru numbrite ristsumma on võrdne uksel oleva numbriga. Näiteks uksest number 3 saaksid läbi minna mängijad, kelle käevõrud on 3, 4 ja 5, sest 3 + 4 + 5 = 12 ning 1 + 2 = 3. Et põgeneda, peavad mängijad laevas mõistatusi lahendama ning leidma ukse number üheksa. Aega on neil selleks üheksa tundi, mille lõpus vajub laev vee alla.

Zero Escape triloogiat võrreldakse tihti filmiseeriaga „Saag“. Kuigi 999 sündmused kõlavad nagu mõni Jigsaw „mängudest“, on siiski tegemist palju intellektuaalsema lähenemisega sarnasele ideele. See intellektuaalsus ei tulene kõigest Nonary mängu matemaatikakesksest olemusest, vaid ka loo erinevatest elementidest. Näiteks keskendutakse rohkem individuaalsetele tegelastele, rääkides meile kes nad on, kuidas nad sinna sattusid ja mida nad on valmis tegema, et pääseda. See on suur erinevus „Sae“ filmidega, kus tegelased on peamiselt seal, et igasugustes lõksudes erinevatel viisidel ära surra.

Pidepunktiks ei ole tegelaste füüsiline kannatus, vaid psühholoogiline pinge, mis tuleb raskete valikutega – kes tuleb millisest uksest läbi? Kes jääb maha? Lisaks on lugu täis igasuguseid pöördeid, ilma et kogemus muutuks arulagedaks nagu mainitud õudusfilmiseeria. Kohe alguses pannakse mängija mõtisklema, kes Zero olla võiks ja kuidas tegelased laevalt pääsevad. Nende küsimuste vastused on aga niisugused, mida mitte keegi ei suudaks ette arvata. Enne finaali oli mul mitu teooriat mängu lõpu kohta. Absoluutselt iga minu teooria oli täiesti vale, mitte isegi lähedal tõele. See räägib nii mõndagi 999 oskuslikust kirjutamisest.

Kuna tegemist on visuaalromaaniga, on mängitavus suhteliselt piiratud. Mäng on jaotatud kaheks osaks, millest esimene on põgenemissektsioonid, kus mängija peab lahendama mõistatusi ning leidma teatud aladest väljapääsu. Mõistatused on väga osavalt koostatud, olles parajalt rasked, et igaüks saab oma ajurakke ragistada, ilma et see neid frustreeriks. Mängijale ulatatakse ka abikäsi nõnda, et kui pidevalt ebaõnnestutakse või ekseldakse ühel alal liiga kaua, annava tegelased vihjeid. Kui keegi lugejatest kunagi harrastas internetis erinevate „Escape the room“ mängude mängimist, siis siit saab suure nostalgialaksu.

Teine osa mängust on romaanisektsioonid, kus peamiselt lugu edasi areneb. Kes on varem visuaalromaani kogenud, peaks 999 väga tuttavana tunduma. Nendes sektsioonides on aga DS-i versiooniga võrreldes palju muudetud, eriti kõrvutades põgenemisosadega, mis on pea identsed originaaliga. Uusversioonis on võimalik kogeda lugu nagu tavalist visuaalromaani, kus ekraanil on paragrahvide kaupa teksti, aga ka läbi uue „adventure mode’i“, kus jutustaja tekst kaotatakse suures osas ära, tehes romaan dialoogikeskseks, kus suurimaid tegevusi üritatakse kajastada läbi graafika ja häälte, mitte läbi teksti. See uus mängulaad tegi 999 lugemise üheks kiireimaks ja kaasahaaravaimaks visuaalromaanikogemuseks mis mul eales on olnud. Kui peaks midagi kritiseerima, siis vahel venivad teatud dialoogid liiga pikaks. Tegelastel on kõigest mõni tund laeva uppumiseni…Nüüd ei ole hea aeg, et kümmekond minutit kuivast jääst rääkida!

Kõike seda tugevdab mängu tugev audio- ja visuaalpool. Järjekordne uus asi võrreldes DS versiooniga on häälnäitlemine, mis lisab igale tegelasele uue dimensiooni. Kogu mängu on võimalik kogeda nii inglise kui ka jaapani keeles. Graafika on minimaalne, kuid väga hea ja õnnestunult vananenud. Tegelased on hästi joonistatud ning igaüks on väga omapärane, olles siiski suhteliselt realistlik. Visuaalide osas on tagatud, et iga ala laevast on äratuntav, kuid samal ajal kõhedustunnet tekitav oma tühjuse ja mõistatusliku ehitusega.

Läbi nende visuaalide ning tegelaste jutu muutub laev vägagi unikaalseks ja meeldejäävaks mängukeskkonnaks, mida oskaksin sama hästi navigeerida kui omaenda kodu, vaatamata sellele, et mängija ei saa kunagi vabalt ringi liikuda. Eespool mainitud kõhedusele lisab palju jõudu ka heliriba, milles on muusikat, mis sobiks õudukatesse. On aga ka palju lugusid, mida ma kutsuks „mõtlemispaladeks“, olles oivaline taustaheli tegelaste selgitustele ja plaanide kuulamisele.

Ei saa mainimata jätta see, et osad mängusektsioonid on mingil määral tugevamad DS-i peal, seda konsooli enda ehituse tõttu. Teatud osades kasutati DS-i topelt-ekraani väga arukalt ära, aga see on kahjuks uusversioonis kaduma läinud. Sellele vaatamata soovitaks ma siiski Zero Escape: The Nonary Games kollektsiooni uusversiooni rohkem kui originaali. Kõrgema resolutsiooniga graafika, „adventure mode“ ja häälnäitlemine on liiga head, et neist paari kavala hetke nimel loobuda. Kõige olulisem muudatus uusversioonis on aga „Flowchart“. Tegemist on vooskeemiga, mis lubab mängijal naasta mängitud sektsioonidesse vaid ühe hiireklõpsuga. See on eriti kasulik, kuna 999 on kuue lõpuga, millest igaühte peaks kogema, et loost täielikult aru saada. DS-i versioonis peaks mängija kogu teose läbi tegema kuus korda, mis vaatamata võimele tekstist mööda klõpsida, võtaks hirmus kaua aega. Uusversioonis on aga kõik palju sujuvam ja mugavam. Isegi nende uute mugavustega võib mängu kestus ulatuda 20 tunnini.

Nine Hours, Nine Persons, Nine Doors oli üks tõeliselt unustamatu kogemus. Tegemist on unikaalse visuaalromaaniga, mis paneb mängija kaasa mõtlema mitte kõigest oma mõistatuskeskse mängitavusega, aga ka oma arukalt kirjutatud looga. Zero Escape seeria on saanud kriminaalselt vähe kajastust ning loodetavasti olen suutnud antud arvustusega veidigi huvi tekitada. Nagu sai mainitud, on antud mäng olemas nii DS-i peal kui ka Zero Escape: The Nonary Games kollektsioonis. Ükskõik kuidas teost kogeda, ootab mängijat ees üks ettearvamatu lugu täis huvitavaid tegelasi.

Mängu sissejuhatavas videos küsitakse filosoofiliselt: „Miks ma tean asju?“. Olles läbinud epistemoloogia kursused ülikoolis, ei oskaks ma ikkagi öelda, kust minu teadmised pärinevad ja mis nende olemuseks on. Aga üht asja tean ma kindlalt – 999 on võimas ja väärib tähelepanu!