Leho TOP 4 oodatuimat mängu aastal 2018

2018 kujuneb mulle tõenäoliselt taas aastaks, kus jooksutan oma arvutil vanemaid mänge. Aga oma neljase topi selle aastanumbri sees ilmuma pidavatest mängudest suutsin päris suure pingutusega siiski kokku panna. Kõik allolevad on teineteisest äärmiselt erinevad ega ole tähtsuse järjekorras.

Gravel

Ma pole ammu korralikult mõnda kihutamismängu mänginud. Mitte, et midagi poleks mängida, lihtsalt pole mahti olnud. Aga isu on ja aina kasvab! Gravel on itaallaste stuudio Milestone järgmine võidukihutamine ja kuigi nende kvaliteeditase (ega ka rahalised võimalused) pole päris võrreldavad Codemastersi mängudega, on nad siiski paljudele võimaldanud lõbusat ajaviitmist ja seda aegadel, mil kihutamismängudest on puudus olnud. Ka minul on nende esimestest WRC rallimängudest valdavalt head mälestused.

Gravel peaks tulema lihtsustatud juhitavusega kaunites paikades. Võiks juba küll hüpata, muda lennutada ja vastaseid nügida. Veebruari lõpuni pole õnneks enam kaua.

Far: Lone Sails

Postapokalüptiline kõrb. Üks inimene. Üks hoolitsust vajav suur liikur. Eesmärk – ikka edasi, ikka edasi. Kunstiliselt täitsa kena külgvaates pilt ja kui treilerid valele teele ei juhi, siis peaks ka muusika kõrva paitama. Sakslased peaks mängukese Steamis müüki panema kevadel. Neile, keda see kõnetab – konsoolidele ilmumine ka plaanis.

Outreach

Minu eelmise aasta neljast oodatuimast mängust kolm ka ilmus. Pixel Spill Games’i Outreach seda ei teinud ja seetõttu esineb siin uuesti, sest pool aastat tagasi ilmunud treiler ainult tõstis huvi. Nüüd on pikalt vaikus olnud, kuid loodetavasti tähendab see, et britid on usinalt ametis üksikisikuvaates seikluse valmiskõpitsemisega. Kuna Külma sõja aegne Nõukogude liidu kosmosemüsteerium jättis ootama, täitis auku natukenegi vene film „Salyut 7“, mis oli ka vaadatav. Seal uuriti samuti venelaste kosmosejaama nii seest kui väljast, aga ma loodan Outreachist rohkem pinevust.

The Spy Who Shot Me

Kuna No One Lives Forever seeria tulevik on segaste litsentsiõiguste tõttu tume, lepin rõõmuga ka The Spy Who Shot Me tulistamisega. Tegu vanakooli võtmes tehtava Bondi paroodiga, kus superspioon Agent 7 väisab eksootilisi maailmapunkte ja võitleb kurja organisatsiooni S.C.U.M.-iga. Suureks inspiratsiooniks on Nintendo 64 legendaarne FPS Goldeneye – üks mängudest, mille kohta mul enim kahju, et see arvutile ei jõudnud.

Välja tuleb humoorikas Unity mootorile tehtav mäng Steami info põhjal alles aasta viimases kvartalis, kuid demo on juba olemas. Ma loodan, et tasemete ajapiirang tehakse lõppversioonis valikuliseks ja juhitavust veidi konkreetsemaks, kuid loomulikult ongi praegune mekk ühe arendajaga stuudiost Retro Army Limited veel toores.

MUUD OOTUSED

AAA-mängudest mainin sel aastal siin lõpulõigus taas ühte Ubisofti suurnime. Nimelt Far Cry 5 võib huvitav tulla, kuid vaevalt ma 2018. aastal seda mängida jõuan. Ka Robert Kirkmani koomiksil põhinev luurekas Thief of Thieves (millest ka TV-sari tegemises) võib esmamulje põhjal asjalik olla. Ning hästi palju indie-seiklusi on välja kuulutatud. Osad neist ehk jäävadki ilmumata, mis on tavaline. Vaid üksikud nimed, mis mõnel põhjusel tähelepanu on köitnud: Lamplight City, Fleish & Cherry in Crazy Hotel, Gibbous: A Cthulhu Adventure, Guard Duty, Happiless, The Season of the Warlock. Eraldi toon välja State of Mind, milles on jõud ühendanud seikluspõnevike veteran Martin Ganteföhr ja rohkelt kvaliteetseiklusi loonud stuudio Daedalic.