fbpx

„2016 oli niivõrd hea mänguaasta, et järgmine ei saa sellest parem tulla,“ arvasin ma eelmise aasta lõpus ja oh sa poiss – mul ei olnud absoluutselt õigus! 2017 oli niivõrd otsast-otsani headest mängudest pungil, et ma koostasin allolevat nimekirja peaaegu kaks kuud! Lõpuks jäid sellest napilt välja nii mõnedki suurepärased nimed, mis olid küll kvaliteetsed, ent ei suutnud pakkuda sarnast üllatust nagu järgnevad 10 (Horizon Zero Dawn saab auväärt 11. koha), või veelgi hullem – mida ma lihtsalt ei jõudnud mängida (NieR:Automata, Persona 5, Yakuza 0… vaatan hetkel teie poole).

10. Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands

„Misasja? Sa jätad Horizon Zero Dawni 10 parima seast välja ning paned selle asemele sinna hoopiski selle keskpärase Ghost Reconi mängu?“ Okei, kuula mind ära. Ma ütlesin juba enda arvustuses, et Ghost Recon Wildlands ei ole mingi meistriteos, vaid pigem selline hästi tehtud rämpsmäng, aga vahel on ka taoliseid teoseid vaja. Lisaks oli see põõsastes luuramine ja oma arvuti poolt juhitud tiimikaaslastega laskude koordineerimine ja nende edukas sooritamine veidralt rahuldustpakkuv tegevus. Üleüldse oli hea vahelduseks mõtlemisega vaid minimaalselt tegeleda.

9. Dream Daddy: A Dad Dating Simulator

Kui ma esimest korda pealkirja Dream Daddy: A Dad Dating Simulator kuulsin, siis arvasin, et tegu on järjekordse naljamänguga. Noh, umbes nagu seda oli Hatoful Boyfriend. Mängima asudes selgus aga, et tegemist on äärmiselt hästi kirjutatud visuaalse romaaniga, mille tegelased kiirelt südamelähedaseks saavad. Mängija tütar Amanda on lausa klass omaette, pannes salamisi soovima, et tulevikus minu enda lapsed samasugused oleksid.

8. Bury me, my Love

Eelmisel korral jõudis esmakordselt minu lemmikute nimistusse mobiilimäng. Täpselt sama juhtus ka 2017. aasta puhul, ent Bury me, my Love on märkimisväärne lisandus ka seetõttu, et käisin selle eest raha välja (Hidden my game by mom oli tasuta mäng). Tegemist on äärmiselt südamliku looga Süüria pagulasnaisest Nourist, kellega suhtlemine kiirelt üheks päeva parimaks momendiks sai. Plusspunkte ka mängu ülesehituse eest – aeg-ajalt Nouriga suhtlemine ja tema aitamine on fantastiline leevendus kiire graafiku puhul.

7. Life is Strange: Before the Storm

Life is Strange: Before the Storm oli nii neetult emotsionaalne ja fantastiline, et mul on raskusi selle kohta sõnu leida. Chloe taustalugu suutis kohati isegi tekitada selle ebaratsionaalse igatsuse oma teismeea järele. Õnneks oli mängu mängimine piisav.

6. Aaero

Rütmimängude žanr kuulub mu lemmikute hulka. Selle kategooria esindajad reeglina valemist kõrvale ei kaldu – vajuta õigel hetkel õiget nuppu ning muusika otsustab katkemise asemel jätkuda. Seetõttu oli Aaero (mille nimi on säärane seetõttu, et igasugustes tähestikulistes nimekirjades esikohtadel figureerida) nagu sõõm värsket õhku. Igasugune nupuvajutus asetati joone jälgimisega ning kuna heliriba oli ääretult mõnus, oli selle järgimine tunduvalt mõnusam!

5. Cuphead

Kas Cuphead on platvormikate Dark Souls? Ei, see lihtsalt nõuab täpset kätt ja parajat järjepidevust. Äärmiselt ägeda stiiliga ja fantastilise muusikaga tassipea seiklused lausa panid ennast mängima, sest peale iga bossi alistamist tekkis tunne: „Ah, ma ainult vaatan, milline see järgmine boss on“. Sellele järgnes muidugi tundidepikkune heitlus selle nimel, et paariminutilisest kaklusest võitjana välja tulla.

4. Wolfenstein II: The New Colossus

Wolfenstein II ei olnud 2017. aasta parim mäng. Tegelikult, kui hinnata seda „sihtisin-hiirega-ja-vajutasin-vasakut-nuppu“ süsteemi, siis ei oleks tal käesolevasse tabelisse asjagi! Milles jääb aga puudu mängitavuses, selle teeb The New Colossus tasa unustamatute momentide kategoorias. Me rääkisime nendest pikalt ja laialt ning uskuge mind – kui sa näed, kuidas [sisesta kõige hullumeelsem idee siia ja siis korruta see kümnega!], jätab see sulle unustamatu mulje!

3. Super Mario Odyssey

Super Mario Odyssey oli tõenäoliselt eelmise aasta üks kõige lihvitum mäng – see oli kvaliteedist lihtsalt läbi immutatud. Mängitavus oli ääretult lõbus, mitmekülgsete tasemete avastamine tasuv tegevus ning alati võis kindel olla, et teos mängijat millegi uuega taaskord üllatada suudab. Tegu on tõenäoliselt ühe parima Super Mario mänguga seeria ajaloos, mis juba iseenesest on hämmastav, ent kui arvestada siia juurde ka see, kuidas Nintendo on kõikide nende aastakümnete jooksul oma suurima maskoti esitustega midagi uut pakkuda… Ei tule ette asju, mis oleksid rohkem muljetavaldavamad.

2. The Legend of Zelda: Breath of the Wild

Ma mängisin Breath of the Wildi umbes 80 tundi, kuniks ostsin selle lisapaki, mis näitas mulle kõik läbitallutud teed ära. Suure üllatusena märkasin, et pole niivõrd paljudes kohtades kaardil veel käinudki! Uus Zelda suutis täpselt sama, mida Odysseygi – innoveerida. Seeriale anti uus hingamine ning see, mil moel virtuaalse Hyrule’i avastamine niivõrd paljudes inimestes nooruslikku seikluslusti suutis tekitada, on lihtsalt ääretult äge. Väike fun fact – Breath of the Wild oli esimene Zelda, mille ma otsast lõpuni läbi mängisin.

1. PLAYERUNKNOWN’S BATTLEGROUNDS

Aastal 2016 ei osanud ma ette aimatagi, kuivõrd palju ma 2017. aastal PC peal mängima hakkan. Praeguseks hetkeks olen PlayerUnknown’s Battlegroundsi alla matnud umbes 150 tundi ning mitte ükski mängukord pole olnud teisega sarnanev. See tunne, mis tekib, kui ligineda kanaeinele, on erakordne. Kui see kanaeine aga lõpuks ka kotti langeb – sellesarnast ei suuda tekitada mitte ükski teine mitmikmäng. Käed värisevad, süda peksab ning otsa eest tuleb higi pühkida. PUBG oli niivõrd äge, et ostsin selle mängu eelmisel aasta tervelt kaks korda, esmalt PC ja seejärel Xbox One’i peale.