Steni TOP 5 oodatuimat mängu aastal 2018

Otsustasin juba eos, et sel aastal ma enda mulluseid valikuid ei korda! Seega jäid allolevast nimekirjast välja juba eelmisel aastal mainitud (ja edasilükatud) teosed, nagu kodumaine No Truce with the Furies, David Cage’i järgmine potentsiaalne piinlikusehunnik Detroit: Become Human ja ainukene zombimäng, mis veel reaalselt huvi pakub, ehk State of Decay 2. Ja no muidugi Red Dead Redemption 2 – igaüks ja nende ema ootab seda! See on nii ilmselge, et ei pidanud tolle teose nimistusse lisamist vajalikuks.

God of War

Ma mängisin God of War seeriasse kuuluvaid mänge pisut vales järjekorras. Esmalt sattus mu teele PSP seiklus Chains of Olympus (mis oli ääretult äge), seejärel asusin teise osa kallale (mis oli fantastiline). Järgmiseks võtsin ette esimese episoodi (mis oli igati arvestatav), siis ilmus God of War III (mis tundus ägedam, kui ta oli) ning lõppeks tulin tagasi PSP juurde, millel ilmus Ghost of Sparta (mis oli, noh, kõigest okei). God of War Ascensionini jõudes olin ma täiesti läbi ning kui teistest mängudest surusin ma end läbi, siis Ascension jäigi pooleli – niivõrd ilmetud olid need vaenlased ning oli näha, et Kreeka mütoloogia ägedamad tegelased on kõik ära kasutatud ja nüüd kraabitakse tõrrepõhja.

Aga kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? Noh, eks ikka sinna, et kui too uus God of War esmalt välja kuulutati, jäin pisut kõhklevaks. Oli too väsimus lihtsalt niivõrd suur. Praeguseks hetkeks on aga kõik treilerid ja uudised mind piisavalt veenda suutnud ning usun, et Norra mütoloogilistele tandritele liikumine ja fikseeritud kaamerasüsteemi hülgamine annavad mängusarjale just seda (äärmiselt) vajalikku värskust. Ja noh, täishabe sobib Kratosele paremini kui see kitsekas, mis tal varem oli.

A Way Out

Uus mäng Brothers: A Tale of Two Sons tegijalt? Pange mind kohe kirja! Mulle igasugused veidrad eksperimendid meeldivad ning mis saaks olla ontlikum (hea küll, tegelikult paljud asjad, aga saate aru küll, mida ma silmas pean) kui n-ö pealesunnitud ekraanipoolitus? Usun, et kahe venna vanglast põgenemisest pajatav teos pakub nii mõnegi unustamatu momendi.

Dragon Ball FighterZ

Alustame kohe kõige tähtsamaga – ma reeglina kaklusmänge ei mängi! Jah, vahel harva puutun antud žanri esindajatega kokku küll, kuid sellega asi ka piirdub. Dragon Ball FighterZ on seda kõike muutmas – mitte ainult ei ole ma sellest huvitatud, ma olen lausa elevil ning ei jõua ära oodata, millal kõnealune teos mu sõrmede vahele satub, et ma saaksin nii sõpradega kui ka võhivõõrastega „Dragon Balli“ pöörases ja värvilises maailmas kaklema hakata. Muide, kas ma ütlesin, et ma üldiselt kaklusmänge ei mängi? Teate, kui suur asi see on, et DBFZ siia nimekirja jõudis?!?!

Kentucky Route Zero: TV Edition

Kentucky Route Zero on üks neist indie-mängudest, millest olen aastate jooksul ääretult palju head kuulnud, ent pole ise seni selle mängimiseni jõudnud. Üheks probleemiks on muidugi ka selle episoodiline ülesehitus, ent kui tavaliselt see mulle tuska ei valmista, siis tolle mängu erinevad osad on lasknud ennast kaua oodata. Liigagi kaua – mängu viies peatükk ilmub alles sel aastal! Seega pole paremat aega, mil teosega tutvust teha.

Teadmata Ace Attorney mäng Nintendo Switchile

Kes Level1 iganädalast podcasti „Teine Tase“ vahel kuulanud on, see ehk teab, et Ace Attorney mänguseeria on mulle üsnagi südamelähedane. Samuti on paljudele kuulajatele ja lugejatele teada, kuivõrd kõrgelt hindan ma Nintendo Switchi. Paneme kaks asja kokku ja mis on tulemuseks? Kõige ägedam freaking värk üldse! Praeguseks hetkeks ei ole teada, millal Ace Attorney Switchi peale jõuab ja mil moel ta seda teeb (ning kas üldse sel aastal), aga vähemalt on lubatud, et tuleb.

Ja oi kurja, kui te peaks enda lubadust murdma!