fbpx

Me tegime seda eelmisel aastal ja teeme ka tänavu! Level1 kollektiivi liikmed panevad kirja enda oodatuimad videomängud, mis peaksid kõigi eelduste kohaselt 2017. aastal ilmuma. Kas tänavu läheb paremini ja mängude massiline edasilükkamine võtab aastakese puhkust? See selgub järgmise 12 kuu käigus!

Peale sellist suurepärast aastat, nagu seda oli 2016 (vähemalt videomängude arvestuses), olen ma enda ootused automaatselt madalamaks reguleerinud. See lihtsalt ei saa olla loogiline, et 2017 samuti otsast-otsani kvaliteetset kraami täis saab olema! Võin kihla vedada, et nii mitmedki suured teosed, eesotsas eelmise aasta lõpumeetritel välja kuulutatud Red Dead Redemption 2, lükkuvad 2018. aastanumbrisse. Suurema pettumuse peaksid aga eemal hoidma Nintendo uhiuus konsool (Switch, ootan su tulekut kannatamatult) ning allolevad viis teost:

Night in the Woods

Üha enam luuakse videomänge, mille teemadeks on inimeste (või sel konkreetsel puhul rääkivate loomakeste) vaimne tervis. Depressioon ning sellega kaasnevad hädad tunduvad reeglina olevat pigem tabuteema, seega on tervitatav, et kõnealune näiliselt nunnu platvormikas käsitleb tegelikkuses tunduvalt sügavamaid teemasid, kui esialgu arvata võiks. Ja see mulle meeldib.

State of Decay 2

Esimene State of Decay meeldis mulle väga. See meenutas mulle pisut DayZ-d, aga ilma mitmikmängu võludeta, milleks olid teiste mängijate ahnus ja iha sinu elu järele. State of Decay elimineeris sellest tuleneva suvalisuse ning alles jäi mulle meeltmööda olev üksikmäng, kus tuli keskenduda ellujäämisele, oma sõprade vaimse tervise eest hoolitsemisele, baasi tugevdamisele ja paljule muule. Tehniliselt oli tegu pisut katkise teosega, aga mängitavus tegi kõik tasa. State of Decay meeldis mulle lausa nii palju, et ostsin Xbox 360 peale täismängu ja kõik selle lisapakid ning, kui see jõudis Xbox One’i peale, ostsin ma selle uuesti! Ei tohiks vist olla küsitav, miks seeria teine osa siin nimekirjas pesitseb!

No Truce With the Furies

Tundub, et igasuguste edetabelite koostamisel tuleb välja, kuivõrd progressiivne ma ikka olen – eelmise aasta parimate nimistus oli välja toodud mobiilimäng, nüüd on aga asjad niikaugel, et oodatuimate nimekirja saan panna PC-eksklusiivi. Tegemist ei ole mitte niisama suvalise arvutimänguga, vaid näiliselt ülimalt huvitavat narratiivi pakkuva rollikaga, mille juuri ei tule kaugelt otsida, sest tegemist on Maarjamaa enda teosega. Juba ammu välismaistes portaalides meeli hullutanud No Truce With the Furies on suutnud ka minu pähe pugeda ning nüüd ootan selle ilmumist sama kannatamatult kui seda peaks tegema iga eestlane.

Yooka-Laylee

Kuigi esimene Banjo-Kazooie seisis mu riiulil juba ammusest ajast peale, armusin sellesse mängu alles siis, kui mängustuudio Rare’i 30 parimat teost (mille ilmumine oli antud kogumikul legaalselt võimalik) Xbox One’i peale jõudsid. Peale seda jäin mõtlema, et miks küll tänapäeval selliseid lõbusaid, värvilisi ja häid platvormikaid ei tehta. Siis aga selgus, et tehakse küll – seeria endised eestvedajad panid kokku oma stuudio, läksid Kickstarterisse ning tulemus on teie ees. Juba mõne kuu pärast jõuab kohale Banjo-Kazooie spirituaalne järg Yooka-Laylee, mis vähemalt seninähtu põhjal tundub fantastiline!

Detroit: Become Human

Praeguseks hetkeks peaks enamusele selge olema, et mulle David Cage’i teosed mängudena väga ei meeldi. Samuti nurisen (julgen öelda, et õigustatult) nendes leiduvate narratiivide üle. „Aga Sten, miks on mehe uusim mäng, Detroit: Become Human, sellisel juhul su oodatuimate mängude nimekirjas?“ Sellel on üks lihtne põhjus – mulle meeldivad halvad asjad! Filmid, nagu „The Room“ ja „Birdemic“ on mulle tohutul hulgal meelelahutust pakkunud ning sarnased lood on ka David Cage’i loominguga – alati saab naerda selle üle, kuivõrd halvasti kirjutatud, ebaloogilised ning ulmeliselt absurdsed tema mängude stsenaariumid on. Ma usun, et Detroit: Become Human ei ole erandiks.