ARVUSTUS: Devil May Cry

Klassikalise hack and slash mänguseeria Devil May Cry esimesed kolm osa jõudsid 13. märtsil HD Collection näol Xbox One’i ja PS4 peale. Lisaks on inimestel võimalik neid märuližanri meistriteoseid kogeda ka PC peal. Antud arvutiversioon ei ole just fantastiline, kuid igati kompetentne. Kui head aga on antud kogumiku teosed oma sisu poolest? Antud arvustus keskendub esimesele Devil May Cry mängule.

Devil May Cry ilmus 2001. aastal PS2 peal ja teosest sai üsna pea klassikaline mäng, mis pani aluse tervele modernsele hack and slash žanrile. Vaatamata oma mõjukusele, ei olnud seeria esimene peatükk minu esimene kokkupuude antud frantsiisiga, see au läheb Devil May Cry 3 haledale PC-versioonile. Kuigi esimene osa on suhteliselt vana, oli väga huvitav seda lõpuks täies mahus kogeda, olles ise selle märulialažanri suur fänn.

DMC narratiivist on võimatu rääkida ilma, et mainiksin taustalugu. 2000 aastat tagasi leidis aset suur sõda inimkonna ja deemonite vahel. Inimeste maailm suutis totaalset hävingut vältida, kuna deemonite pool toimus sisemine konflikt, mille eesotsas oli legendaarne Sparda. Too rüütel astus deemonite vastu ning katkes ära ühenduse deemonite ja inimeste maailma vahel. Sparda naases oma elu lõpus inimkonna juurde, kus ta valitses rahulikult kuni surmani. Enne surma abiellus ta ühe naisega, nimega Eva, ning koos said nad kaks poega – Dante ja Vergil.

Seeria peategelaseks on pool-deemon, pool-inimene Dante. Ta töötab deemoniküttina ja elu kulgeb normaalselt, kuni ühel päeval astub tema kontorisse sisse üks naine, nimega Trish, kes sarnaneb Dante surnud emale. Trish palub meie peategelase abi peatamaks deemonite kuningas Mundus, kes plaanib naaseda oma jüngritega inimmaailma läbi Mallet-nimelise saare. Dante tunneb Munduse ära kui deemoni, kes tappis tema ema ja kaksikvenna. Ta aitab Trishi mitte kõigest tahtest kaitsta inimkonda, aga ka selleks, et saada enda kättemaks.

Teos toimub tervenisti Mallet saare peal. Vaatamata sellele, et tegemist on suhteliselt väikese saarega, on selle peal tohutult palju mängukeskkondi, mida uurida. Devil May Cry kui mäng sündis tegelikult ühest resident evil 4 prototüüp-versioonist ning saare erinevad asupaigad peegeldavad seda väga hästi – Dante avastab erinevaid losse, mahajäetud alasid ja igasuguseid muid gooti-stiilis hooneid.

Seda „residentevillikkust“ rõhutab veelgi teose heliriba, mis väljaspool energilist võitlusmuusikat pakub erinevaid kõhedustunnet tekitavaid palasid. Lisaks kõigele sellele suudab DMC samuti pakkuda omapärast tonaalsust, mis suudab end võtta tõsiselt, kuid siiski sisaldades humoorikalt halbu dialooge. See kõik aitas luua minus nostalgiatunde, vaatamata sellele, et puutusin teosega kokku esimest korda. Tiitrites ilutsevad Resident Evili kaks mõjukamat figuuri Hideki Kamiya ja Shinji Mikami, nii et pole ime selliseid sarnasusi tunda.

Varemete uurimine ja võtmete kogumine on vaid üks osa Devil May Cryst. Teose mõjukaim aspekt ja tema rajatud žanri põhitõmme on alati olnud stiilsed ja väljakutset pakkuvad võitlused. Ühe nupuga kasutab Dante oma mõõka ja teisega oma püstoleid, tänu millele on mängijal võimalik võidelda nii ligidal asuvate kui ka kaugel olevate vastastega. Püstolid iseenesest on suhteliselt nõrgad, aga lisavad teosele sellist väga omapärast „lahedus-elementi“. Õnneks aga suureneb mängija külmrelvade ja tulirelvade kogu pidevalt, lubades igaühel luua iseenda mängustiili. Dantel on võimalik aktiveerida ka Devil Trigger, mis taastab elusid, andes samal ajal talle kiirust ja tugevust.

„Stiil“ on võtmesõna, mis ei kajasta kõigest võitluste visuaalset poolt, aga ka tehnilist osa. Deemoneid tappes ilmub ekraanile Style-meeter, mis algab madalajärgulisest Dull’ist ning ulatub Stylish tasemini. See meeter hindab mängija varieeruvust võideldes – kui teha sama kombinatsiooni lakkamatult, siis tase ei tõuse, kuid kui vahetada relvi, kasutada erinevaid võtteid ning isegi vahepeal vastaseid mõnitada, saab selle eest kõrge hinde. Mida paremini läheb võitlustes, seda rohkem punkte saadakse missiooni lõpus. Nende punktide eest saab nii osta uusi liigutusi kui ka erinevaid esemeid, mis aitavad Dantel raskematel hetkedel elus püsida.

Selline võitlussüsteem oleks kohatu kui erinevaid liigutusi oleks raske teha, aga õnneks on DMC siinkohal väga kaval. Kombinatsioonid ei nõua siin mängus erinevate nuppude pikaajalist tagumist, vaid pigem väheste nuppude vajutamist erinevates rütmides. Siit tulenebki kaks viisi, kuidas Devil May Cry mängijale väljakutse esitab – esiteks on selleks mängu üleüldine raskusaste (kui tugevad vastased on, palju nad haiget teevad jne) ja teiseks viis, kui hästi ja stiilselt vastastele ära suudetakse teha. Mäng on raske, ent aus, ning seda on võimalik läbida kasutades ühte ja sedasama võtet. Õnneks – tänu varieeruvale relvastusele ning võitluskombinatsioonide sooritamise lihtusele – on stiilselt võitlemine vägagi meeltmööda valik ükskõik kui pädevale mängijale. Dante ei ole kõigest lahe tegelane vaheklippides, aga ka mängitavuses, seda viimast just tänu mängijale.

Kuigi tegemist on klassikalise teosega, ei ole Devil May Cry omade probleemideta. Lugu on peaaegu olematu ning tegelasi vaevu arendatakse. Trish toob Dante saarele, kuid kaob kiiresti pea terveks mänguks. Lisaks sellele ei ole Dantest sirgunud veel see šarmikas tegelane, kellena ta tänapäeval tuntud on, olles veidi vaiksem ja tõsisem. Ta viskab küll aeg-ajalt bosside pihta kilde, kuid siiski pole tegemist sama naljahambaga, kes nüüdseks seeria eesotsas ilutseb. Lisaks, Dante ja Munduse viimane kokkupõrge oli visuaalselt vapustav, kuid mängitavuse poolest siiski üsna kesine.

Peale selle oli huvitav näha, kuidas paljude hilisemate seeria peatükkide vead ilmnesid ka esimeses osas – nimelt taaskasutatakse mängukeskkondi ning bossivõitlusi. Kuna DMC oli tunduvalt väiksem projekt kui selle järjelood, on see veel andestatav ning kohati kukkus taaskasutus üsna hästi välja. Naeruväärseim hetk tuli aga sisse võideldes ühe bossiga, kellega teose jooksul satutakse vastamisi tervelt kolm korda. Too boss võib kasutada üht rünnakut, mis sunnib Dantet võitlema teiste bossidega, kellega puutub mängija teose 6 tunnise kestuse jooksul kokku samuti vähemalt kolm korda.

Antud bossi hakkasin ma kutsuma „taaskasutuskeskuseks“.

Vaatamata oma puudujääkidele on Devil May Cry üks klassikaline teos, mis pani aluse ühele mu lemmik mängužanrile. Enamik probleeme esimese osaga kerkisid just esile võrreldes teiste hack and slash žanri esindajatega. Kuigi minu kriitika peegeldab, et teatud elemendid DMC-st pole ajas hästi säilinud, ei tohi unustada, et võrreldavaid teosed ei olekski ilma antud mänguta olemas. Seega haaraku igaüks oma mõõga ning püstolite järgi, asugem deemoneid tapma, et kogeda üht väärtuslikku osa videomängude märuližanri ajaloost!

Kuidas on aga lood Devil May Cry järjelugudega? Sellest räägime tulevikus…