ARVUSTUS: Devil May Cry 2

Klassikalise hack and slash mänguseeria Devil May Cry esimesed kolm osa jõudsid 13. märtsil HD Collection näol Xbox One’i ja PS4 peale. Lisaks on inimestel võimalik neid märuližanri meistriteoseid kogeda ka PC peal. Antud arvutiversioon ei ole just fantastiline, kuid igati kompetentne. Kui head aga on antud kogumiku teosed oma sisu poolest? Antud arvustus keskendub seeria kurikuulsale teisele peatükile.

Devil May Cry 2 on halb. Väga, väga halb. Enne, kui asun kirjeldama teose igat möödaastumist (ja uskuge mind, neid on palju!), mainin põgusalt, mis mängus hea oli. Graafika on oma aja kohta suhteliselt korralik, seda tänu detailsetele tegelasmudelitele ja animatsioonidele. Dante välimus DMC2-s on väga vinge ning on kahju, et sellist rõivastust teistes mängudes ei saa, isegi lisakostüümina. Peale selle on teose heliriba samuti üsnagi hea, omades taaskord energilisi lugusid võitlusteks ja kõhedustunnet tekitavaid vahepalasid. Rohkem positiivset mul mängu kohta öelda pole. Jah, tõsiselt, see lõik on kõik.

Devil May Cry 2 lugu leiab aset pärast esimest mängu. Sparda poeg Dante on tagasi ning seekord üritab ta peatada üht deemonlikku ärimeest, nimega Arius. See ülesanne tuleb ühelt suvaliselt vanalt tädilt, kes lubab vastutasuks rääkida deemonikütile ühe loo Spardast. Loogilise mõtlemisega inimene oletaks, et Dante teab Spardast niigi palju (jutt käib ju ikkagi tema legendaarsest isast), aga meie peategelane võtab sellele vaatamata ülesande vastu. Seekord on Dantel abiks noor neiu, nimega Lucia. Miks me seda tundmatut ärimeest peatama peame? Kes üldsegi on Lucia ja kuidas Dante teda tunneb? Need on kõik küsimused, millele vastamiseks pole DMC2-l ei aega ega viitsimist…

Kui esimeses Devil May Cry mängus oli narratiiv udupeen, siis teises peatükis on see udu nähtamatuks muutunud. Vaheklippe on vähe ja need, mis on, ei ütle mängijale pea mitte midagi. Lugu suudab samal ajal olla nii olematu… kui ka totaalselt arusaamatu. Karaktereid ei arendata üldse, rääkimata sellest, et uusi tegelasi ja/või koletisi mängijale isegi ei tutvustata – justkui kõik peaksid juba teadma, kes on Lucia või Matier. Narratiiv ise liigub ebaloogiliselt – tegelased satuvad missioonide vahel tihti ühest riigi otsast teise, ent seda ilma mingigi selgituseta.

Tegelastest on kõige rohkem kannatada saanud seeria kangelane Dante, kes kõnealuses teoses pole meie südamelähedane kildusid viskav deemonikütt, vaid mingisugune stoiline kutt, kes teeb olulisi valikuid mündiviskega. Kindlasti suutis DMC2 Dante oma „laheda“ käitumisega võita üle paljusid 10-aastaseid fänne, aga minu jaoks oli ta ülimalt kuiv ja igav. Esimeses mängus oli temas substantsi vähe, aga seda vähemalt oli. Teises osas ütleb ta terve kuuetunnise kestuse jooksul umbes viis lauset…

Devil May Cry 2 mängitavus on nagu DMC1 oma – kui sealt välja võtta kõik, mis selles hea oli. Võitlustes on taaskord kasutusel kaks nuppu: üks tulirelvadele, üks külmrelvadele. On lisatud ka kolmanda nupu funktsioon, ehk siis nüüd saab sellega vastaste rünnakute eest ära manööverdada. Tegemist on üksluise lisaga, arvestades, et mängijal on kaks manööverdamisnuppu ja – nagu kõik teised DMC-d ja hack and slash märulid on näidanud – hüppenupust piisab. Tänu kolmanda nupu kasutamisele puudub DMC2-s võime keskkonda uurida ja läbi uste minemine on nüüd automaatne.

Peale selle, et tolle funktsiooni puudumine teeb keskkonnad kordades ebahuvitavamaks, on automaatselt ustest läbi minemine ülim peavalu. Võitlesin ühe suure koletiste kambaga, kuid kogemata läksin suurest väravast läbi. Kui naasin, olid kõik vaenlased täis eludega tagasi tulnud. Oli ka olukordi, kus ma ei teadnud kuhu minna, kuna antud juhul (erinevalt tervest ülejäänud mängust) pidi uksest läbimiseks rünnakunuppu vajutama. Aitäh järjepidevuse eest, Devil May Cry 2!

Võitlustes mõõkade kasutamine ei ole nii jõuline ja rahuldustunnet tekitav kui eelmises osas. See on suuresti tänu uuele süsteemile, mis kaotas ära rütmikeskse lähenemise. Nüüd saab Dante mõõgaga teha põhiliselt ühte ja sama rünnakukombinatsiooni väga väikeste erinevustega. Seega muutub mõõga kasutamine kiiresti igavaks. Mäng üritab seda küll leevendada, kuid tänu sellele takerdub mängitavus. Style-meeter on täielik farss, kuna võitluses ei ole mingit varieeruvust, mida autasustada, ning meeter tõuseb isegi üht ja sama rünnakut tehes. Mäng on ka solvavalt lihtne, mistõttu pole mõtet teenitud punktide eest osta midagi muud peale mõõga uuenduste – tänu nendele saab vastaseid kiiremini tappa ning läbi selle natukenegi vähem halva võitlussüteemi käes kannatada.

Kuna paljud kritiseerisid tulirelvade nõrkust esimeses Devil May Crys, on neile veidi lisatugevust juurde antud, kuid seda veidi liiga palju. Selle tulemusena on üks parimaid strateegiaid lihtsalt vastastest eemale hoida ning neid tulistada. Mäng justkui õhutab toda taktikat erinevate bosside puhul, kes hõljuvad mängijast nii kaugel, et Dante mõõk saab hakkida ainult nende hingeõhku. Lisaks sellele on bosside areenid nii suured, et vastaste eest taganemine on ülimalt lihtne. Selle kõige juures on üks probleem – kõikide vastaste tapmine tulistamise abil ei ole raasugi lõbus.

Kaamera juhitavus on totaalselt metsa keeratud. Esimeses teoses oli Dantel võimalik vastaseid sihtida ühe nupuvajutusega, mis kaamera nende peale fokusseeris. DMC2-s lukustab kaamera end suvaliste vastaste peale aga automaatselt, mis paneb mõtlema, et miks sihtimisnuppu üldse vaja on. Tänu sellele on kaamera tihtipeale kas Dantele liiga lähedal või keskendub täiesti valele vastasele. Lisaks oli ka olukordi, kus pidin lööma erinevaid kange, et ruumist pääseda, kuid see oli pea võimatu, sest Dante hakkas automaatselt teisel pool ruumi oleva vastase poole mõõgaga vehkima. Lisaks nendele frustreerivatele sektsioonidele oli ka üks missioon, kus pidi aja peale kaardilt põgenema, kuid uks, mis viis väljapääsuni, oli kaamera ligiduse tõttu peidetud ühe suure masina taha.

Devil May Cry 2 on võimalik mängida ka Luciaga, kes on mängitavuse poolest Dantega pea identne. Tema missioonid on samad, nii et teose hiiglaslikke tühju ning igavaid mängukeskkondi on võimalik kogeda ka teist korda! Tänu sellele kasutasin ma tihti väärtuslikku Devil Triggerit lihtsalt selleks, et saaks kiiremini punktist A punkti B joosta. Lucial on paar missiooni, mis leivad aset vee all, kus ei ole võimalik vastaste rünnakuid vältida ja iga enda mõõgahoop võtab ligi 10 aastat aega. Et vee all igav ei hakkaks, on nendes missioonides olemas ka bossid ja samasugused kangisektsioonid nagu eespool sai mainitud. Aitäh, Devil May Cry 2! Minu vana pult oleks nagunii ajapikku katki läinud… Oligi uut vaja!

Ma olen ausalt DMC2 üle hämmingus. Ootasin üht väga keskpärast teost, kuid sain hoopis ühe halvima mängu, mida olen eales kogenud. Kirss selle rotimürgitordi otsas on teose viiendas peatükis toimuv helikopterisektsioon, mis on kindlasti üks halvimaid momente videomängude ajaloos. Enne üht viimast bossivõitlust peab antagonist monoloogi, millele Dante vastab: „Ära räägi. Lihtsalt sure.“ Pole kunagi ühe videomängutegelasega niivõrd samastunud – Dante nördimus bossiga peegeldas minu enda suhtumist tervesse mängu. Lihsalt sure, Devil May Cry 2.

Kas triloogia viimane peatükk suudab antud seeria päästa ning teha HD Collectionist väärt ostu? Lühike vastus: jah! Pikem vastus? Selleni jõuame õige pea.