fbpx

„Tomb Raider“ võib küll olla kesine märul, kuid jääb siiski meelde seni ühe parima videomängu põhjal vändatud linateosena.

Norra režissööri Roar Uthaugi („Laine“) eestvedamisel valminud „Tomb Raider“ jutustab mõningaid loomingulisi vabadusi võttes ümber 2013. aastal ilmunud samanimelise videomängu süžee. Lara Croft (Alicia Vikander) ei ole veel varasematest filmidest tuntud šikk arheoloog, vaid peab Londonis rattakulleri ametit ja käib vabal ajal poksitrennis. Ta keeldub võtmast juhirolli Croftide hunnituid varandusi koondavas pereäris, kuna selleks peaks Lara ametlikult tunnistama surnuks oma üheteist aasta eest kadunud isa Richard Crofti (Dominic West). Seda ei ole ta aga valmis tegema. Salajane sõnum oma kadunud isalt ajendab Larat asuma hulljulgele teekonnale mehe viimasesse teadaolevasse reisisihtkoha – Kuradimeres asuvale Yamatai saarele, kuhu jõudmiseks lööb neiu käed laevakapten Lu Reniga (Daniel Wu). Pärast laevahukku Yamatai rannikul ja Trinity-nimelisse salapärasesse organisatsiooni kuuluva Mathias Vogeli (Walton Goggles) palgasõdurite küüsist pagemist asub Lara ise otsima saarel väidetavalt peituvat iidse printsessi hauda.

„Tomb Raideri“ kasuks räägib asjaolu, et film suudab edukalt tabada neidsamu kõrgeid noote, mis tegid 2013. aastal ilmunud mängu nii meeldejäävaks. Lara ei ole terasest närvide ja terava keelega profiakrobaadist märulikangelanna, vaid usutavalt inimlik noor naine, kes peab äkitselt kohanema uue brutaalse reaalsusega. Seda uut reaalsust Lara Crofti kujutamises tutvustatakse vaatajatele juba filmi esimestel minutitel, kui ta poksiringis oma vastasele alla jääb. „Tomb Raideri“ esimene pooltund on ka filmi üks tugevamaid osi, tutvustades vaatajale edukalt Lara tegelaskuju erinevaid aspekte. Seda ei saa kirjutada kindlasti stsenaariumi arvele, millel on kogu linateose vältel raskusi üle keskpärasuse lati küünitamisega. Pigem paneb Lara tegelasena toimima Alicia Vikander, kelle mitmetahuline etteaste jääb kogu filmi jooksul üheks teose parimaks aspektiks.

Kahju siis, et filmi muud osised ei tõuse Vikanderi näitlejatööga samale kvaliteedipügalale. Tervikuna on „Tomb Raider“ keskpärane märul, mis toetub liialt juba ammu õhkõrnaks kulunud klišeedele. On raske mitte silmi pööritada, kui süžee ekspositsiooni tutvustatakse kaadritega vanadest kaartidest, mille taustal avab Vikanderi hääl vaataja jaoks filmi olulisemaid tegelasi ja organisatsioone. Miskipärast kasutati seda võtet linateose jooksul kahel korral. Jääb mulje, et „Tomb Raideril“ on märulini jõudmisega nii tuline kiire, et Lara Crofti tekkeloole unustatakse laduda tugev vundament. Tulemuseks on kesine süžee, mis üritab samaaegselt panna vaataja hoolima Lara minevikust, olevikust ja tulevikust, olla tempokas märul, leida ekraaniaega kõrvaltegelasetele, teha Trinity kui antagonist ohtlikuks ja huvitavaks, ning juhatada sisse filmi järjeosa. Pole siis ime, et kõigi eesmärkide realiseerimiseks ei jää lihtsalt piisavalt aega. Vikander on küll hea, kuid üksinda ta tervet filmi kanda ei suuda.

Asjaolu, et „Tomb Raider“ jääb 2013. aasta mängu süžeele niivõrd truuks, aitab mitmes mõttes lahti seletada nii filmi tugevusi kui ka puudujääke. Viie aasta eest ilmunud Tomb Raiderit kiideti lisaks heale mängitavusele veel Lara Crofti karakteri inimliku ja realistliku kujutamise eest. Mängu süžee see-eest tähelepanu ei tõmmanud, kuna juba toona oli selle näol tegu klišeehõngulise aardejahilooga, mis ei pakkunud narratiivselt midagi uuenduslikku. 2018. aasta „Tomb Raider“ saab sarnaselt mänguga hakkama Lara tegelase uudse kujutamisega, kuid kahjuks laenatakse videomängust ka selle lihtsasti unustatav lugu, mis jutustatakse ümber ilma igasuguse soovita seda kuidagigi elavdada. Tomb Raideri fännide jaoks on kindlasti südantsoojendav näha, kuidas kinolinal on taasloodud tuntuimad stseenid 2013. aasta mängust, kuid nende vaatajate jaoks, kes baasmaterjaliga tuttavad ei ole, kaotavad ka need hetked oma emotsionaalse väärtuse. „Tomb Raideri“ täisväärtuslikuks nautimiseks on varasemad teadmised Tomb Raideri mängude kohta tugevalt soovituslikud. Tegu on filmiga, mis ei suuda ennast iseseisvalt tõestada.

Olenemata selgetest puudujääkidest on „Tomb Raider“ märk evolutsioonist mängude kinolinale ümbertõstmises. Eraldiseisva filmina jääb „Tomb Raider“ selgelt säravamate žanrikaaslaste varju, kuid mängul põhinevate linateoste kategoorias püüab Lara Croft kõrgeid kohti. Filmi vaieldamatu päästeingel on Alicia Vikander ja saab vaid loota, et järjeosade tarvis suudetakse paberile panna tema vääriline stsenaarium. Lisaks võiks „Tomb Raider“ panna filmitegijad küsima, kas otsene mänguadaptsioon on alati parim lahendus. 2013. aasta mängu Lara Croft ei olnud nii mõjus mitte narratiivi tõttu, vaid pigem selle kiuste ja sama saab öelda ka antud videomängu ekraniseeringu kohta. Loodetavasti lubavad filmiloojad (ja ka mängustuudiod) tulevikus endale laiahaardelisemat loominguvabadust, et tuua vaatajateni originaalsemaid lugusid.